Külma talve otsimas
Tegelikult sellel postitusel võiks olla mitmeid pealkirju..kaalusin "Poolakate radadel", "Austraalia katusel". "Kängurula" jpm variante. Igatahes me käisime pikendatud nädalavahetusel Snowy Mountainsis ehk siis Lumistes Mägedes, kus leidub ka Austraalia kontinendi kõrgeim tipp Kosciuszko(2228 m). Selle nime on mäele pannud poolakast maadeuurija Pawel Strzelecki, kes 1840 mäe otsa ronis ja kuulutas, et see näeb välja kui Kosciuszko künkake Krakowis. Kosciuszko on Poola kangelane ja vabadusvõitleja. Igatahes on poola algne keelemurdja nüüd igaveseks ära nülitud kui Kosiosko mägi (originaalvariant kõlab pigem a la kozsciuszko). Me hoidsime järjekindlalt õiget hääldust ja seega ei saadud isegi kohe mäe kõrval aru, et meil on plaanis Kosciuszko otsa ronida.
Pildil on aga Jarek Strzelecki ausambaga Jindabynes.
Esimene päev kuluski praktiliselt Sydneyst Jindabynesse jõudmiseks. Selle järveäärse linna kandis ei saa veel arugi, et kohe-kohe on suured mäed algamas. Igatahes olime sinna jõudes jube väsinud, nii et matsime telkimisplaanid tulevikku ja võtsime kena motellitoa vaatega järvele. Peale 6-packi ja suurepärast õhtusööki (Jindabyne Lake motelli reedeõhtust spetsdiili soovitaks igatahes soojalt - 6 dollari eest saad fish & chips ja 10kond piiramata salativalikut) panime üldjoontes reisiplaani ka paika (see Sydneyst lahkumine kujunes poolpõgenevaks ja planeerimatuks nagu meil ikka viimasel ajal juhtub). Laupäeval käisime siis seal Kosciuszko otsas ära, mis oli väga lahe, välja arvatud 30km tunnis puhuvad tuuleiilid. Ilmateade lubas üldse vihma ja halli ilma, aga taevas püsis selge ja eresinine kogu me reisi jooksul. Kosciuszko otsa saab kahte teed pidi. Me läksime Thredbost, sõites karmima tõusu tõstukiga ja siis kõndides 6.5 km üsna siledat rada pidi tippu. Ja leidsime ka laigu lund!!!!
Õhtuks sõitsime Thredbost läänepoole mööda kitsukest mägiteed (Alpine Way) ja jäime pidama Geehi telkimispaika. Ma olen siin blogis korduvalt varem maha hõiganud, et kuskil oli maru hea telkimisplats jne, aga Geehi on nüüd selgelt tunginud edetabeli tippu. No vaadake ise. Vuliseva jõe ääres, mäevaadetega, ohtralt ruumi, kubisemas kängurudest, jänestest ja kõikvõimalikest lindudest.
Järgmisel päeval jätkasime sama vonklevat teed mööda põhjapoole. Kilomeetreid nagu polnudki kuigi palju, aga aega kulus tohutult. Õnneks autosid liikus umbes 1 tunnis, nii et Jarek sai ka rahulikult sõita ja ringi vaadata (muidu keegi alati sõidab tagumikus kinni). Vilksamisi olin kunagi kuulnud Austraalia suurest Snowy Mountainsi skeemist, aga alles nüüd jõudis kohale kui suur ettevõtmine see tegelikult oli.
Tammid, veehoidlad, kilomeetrite kaupa torusid läbi mägede, et Snowy ja Murray jõgede vett ühest kohast teise pumbata, toota elektrit ja niisutada põllumajandusalasid. Suur rahvulslik uhkus ja paatos ümbritseb projekti siiani - ja on ka üheks põhjuseks, miks Austraalias nii multikultuurne riik sai (siia toodi ohtralt töölisi appi).
Päeva eesmärgiks olid siiski Yarrangobilly koopad ja mineraalbassein. Jõudsime üsna pärastlõunal, nii et ainuke koopatuur oli Jillibenan, mis üsna väike, kuid väga detailne. Juhtus ka, et me olime tuuril ainsad inimesed nii et saime rahulikult giidiga juttu ajada. Tüübil on päris hea elu ikka :).
Reisi viimasest päevast paar pildikest ja rohkem vist ei viitsigi kirjutada.
Pildil on aga Jarek Strzelecki ausambaga Jindabynes.
Esimene päev kuluski praktiliselt Sydneyst Jindabynesse jõudmiseks. Selle järveäärse linna kandis ei saa veel arugi, et kohe-kohe on suured mäed algamas. Igatahes olime sinna jõudes jube väsinud, nii et matsime telkimisplaanid tulevikku ja võtsime kena motellitoa vaatega järvele. Peale 6-packi ja suurepärast õhtusööki (Jindabyne Lake motelli reedeõhtust spetsdiili soovitaks igatahes soojalt - 6 dollari eest saad fish & chips ja 10kond piiramata salativalikut) panime üldjoontes reisiplaani ka paika (see Sydneyst lahkumine kujunes poolpõgenevaks ja planeerimatuks nagu meil ikka viimasel ajal juhtub). Laupäeval käisime siis seal Kosciuszko otsas ära, mis oli väga lahe, välja arvatud 30km tunnis puhuvad tuuleiilid. Ilmateade lubas üldse vihma ja halli ilma, aga taevas püsis selge ja eresinine kogu me reisi jooksul. Kosciuszko otsa saab kahte teed pidi. Me läksime Thredbost, sõites karmima tõusu tõstukiga ja siis kõndides 6.5 km üsna siledat rada pidi tippu. Ja leidsime ka laigu lund!!!! 
Õhtuks sõitsime Thredbost läänepoole mööda kitsukest mägiteed (Alpine Way) ja jäime pidama Geehi telkimispaika. Ma olen siin blogis korduvalt varem maha hõiganud, et kuskil oli maru hea telkimisplats jne, aga Geehi on nüüd selgelt tunginud edetabeli tippu. No vaadake ise. Vuliseva jõe ääres, mäevaadetega, ohtralt ruumi, kubisemas kängurudest, jänestest ja kõikvõimalikest lindudest.
Järgmisel päeval jätkasime sama vonklevat teed mööda põhjapoole. Kilomeetreid nagu polnudki kuigi palju, aga aega kulus tohutult. Õnneks autosid liikus umbes 1 tunnis, nii et Jarek sai ka rahulikult sõita ja ringi vaadata (muidu keegi alati sõidab tagumikus kinni). Vilksamisi olin kunagi kuulnud Austraalia suurest Snowy Mountainsi skeemist, aga alles nüüd jõudis kohale kui suur ettevõtmine see tegelikult oli.
Tammid, veehoidlad, kilomeetrite kaupa torusid läbi mägede, et Snowy ja Murray jõgede vett ühest kohast teise pumbata, toota elektrit ja niisutada põllumajandusalasid. Suur rahvulslik uhkus ja paatos ümbritseb projekti siiani - ja on ka üheks põhjuseks, miks Austraalias nii multikultuurne riik sai (siia toodi ohtralt töölisi appi).
Päeva eesmärgiks olid siiski Yarrangobilly koopad ja mineraalbassein. Jõudsime üsna pärastlõunal, nii et ainuke koopatuur oli Jillibenan, mis üsna väike, kuid väga detailne. Juhtus ka, et me olime tuuril ainsad inimesed nii et saime rahulikult giidiga juttu ajada. Tüübil on päris hea elu ikka :).
Reisi viimasest päevast paar pildikest ja rohkem vist ei viitsigi kirjutada.
posted by HM at 1:35 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home