Tegelikult ei ole. Aga pealkiri on innustatud sellisest raamatust nagu "A month of Sundays". Iva siis selles, et kirjanik James töötab õhtuti kuskil raadios. Tema kodumaja naabrid Põhja-Bondis tegelevad suurejoonelise kopsimise, laamendamise ja renvoeerimisega, mis ei lase tal elada. Ja saabub idee - täita oma päevad erinevate Sydney kohtade külastamisega, nii huvitavad või vähehuvitavad nagu nad parasjagu on. Nö olla igavene turist oma kodulinnas.
Mina ei tööta raadios, ja kahjuks ei ela Põhja-Bondil, ei oma sisustamata hommikupoolikuid ja õnneks ei võta antidepressante jne jne, aga samad Sydney kohad on mingitel hetkedel tekitanud mus täpselt samasuguseid mõtteid ja tundeid. Või tegelikult kogu raamatu idee on üks puhas äratundmisrõõm.
Umbes kuus korra (kui rannailma ja igasugu muid toimetusi parasjagu napib ja linnast välja kuhugi kaugemale ka ei viitsi sõita) lööme me Jarekiga linnaatlase lahti ja sõidame mõnda Sydney linnaossa, kus me varem pole olnud. Alguses kippusid sihtpunktid muidugi pigem kesklinna ja ranna kandis olema, ja tõele au andes olime/oleme me siin ju turistid nagunii. Aga täna käisime Haberfieldis - väikeste vanade terassmajade elurajoon. Seal polnud otseselt mitte midagi põnevat ja osa ajast sadas paratamatult vihma, aga kokkuvõttes tegi see käik ikka laupäevast laupäeva. Mingi uus ja teistsugune aisting, mis paneb mõtte liikuma.
Paar nädalavahetust tagasi olime Cabramattas (väga vietnamlik linnaosa kaugel Lääne-Sydneys), mis mõjus küll nagu oleks pärastlõunaks Saigoni lennanud. Kõndisime ringi suud kõrvuni peas ja pho (spets loomalihasupp) transportis meid mõtetes Saigonist Hanoini välja. Neid etniliselt mõjusaid linnaosasid on siin teisigi - Lakemba on moslemite ja araablaste pärusmaa, Hurstville hiinlaste, Kingsfordis käime kui Indoneesia igatsus peale tuleb..Selles mõttes Sydney on väga lahe ja võimalusterohke linn.
Jama on aga see, et tee mis tahad, aga rutiin tekib mingil hetkel igal pool. Küsimus on vist vaid selles, et kuna ma saan piisavalt vanaks, et rutiini väärtustada suudaks?