Hääletage Taavi poolt

Vaatan siin Eesti superstaari saadet ja mõtlen, et ikka Taavi staariks. Täitsa vingelt paneb. Ja temast õhkub Tartut.
Kunagi ammu Iirmaal olles kohtasin pangas kolme eesti neidu. Tol hetkel oli kiire, lubasime kunagi hiljem kokku saada. Saimegi pubis ühel õhtul kokku. Esimene küsimus seal kohtudes oli, et "oled Tartust vä"? Olen jah. Nemad olid kuskilt Tamsalust või Türist või ma ei mäleta kust.
Mitte et ma end nüüd Taaviga siin võrdleks, temas on ikka seda superstaari kvaliteeti - minus tol hetkel ehk suvalist kaltsukalikku riietumisstiili ja üliõpilaslikkust :)

Olen neid superstaari saateid Austraalias ka vaadanud, iga kord ikka eksib ühtlase särava ja tubli massi sekka mõni imelik tegelane. Siin viimases voorus oli Bobby Flynn.
Aga eks see on kõik nii vist ette planeeritud ka.
Lugege Ben Eltoni raamatud "Chart throb" ja "Dead famous" (ma ei tea, kas eesti keeles Eltonit on välja antud) ja te ei vaata ühtki tõsielusaadet samade silmadega. Dead famous (suurevenna saatest)on tegelikult märksa parem raamat. Soovitan soojalt.

Üle pika aja

Viimasel ajal pole blogimiseks eriti aega leidnud. Kaasa ei aita ka see, et paar viimast nädalat olen laupäeviti töötanud - mis teha kui neid krabisevaid pabereid koguneb puhkepäeval märksa kärmemalt kui muul ajal.
Aga eks natuke muid asju on ka ikka toimunud. Näiteks käisime eesti tüdrukutega üks õhtu Arthouseis kokteile joomas. Jana ja Kadri on mõlemad siinsed pangatarid (Egertile - muide Kadri on su endine töökaaslane, taaskord hirmväike Eesti, eks ole).
Ja siis laupäeva õhtul oli meil kodus väike poola barbecue hiina sealihavorstikestega (Haymarketi lihapoest - parimad siinsed!) ja eesti salatiga, üldsuse soovil vaatasime ka slaide me vanadest reisidest. Nii palju asju ja kohti meenus ja jalatallad hakkasid kohe kihelema, et kas poleks ikka võimalik kuidagi Pakistani mägedesse naasta. Ja kiiremas korras. Aga ei tea ka.
Igatahes pühapäeva hommikuks oli rännulust (hoolimata väikesest dzinnisest peavalust) nii kannatamatu, et sõitsime lähimasse rahvusparki matkama. Ja see oli just see, mida vaja. Müttasime kuus tundi mööda rannaäärset rada, läbi palmisalude, kaljude ja vihmametsa inimtühja rannani välja. Natuke masendav oli see, et pidime sama rada tagasi ka kõndima, sest kogu matkarada oleks olnud ligi 30 km ja st ka 30 km kaugusel meie pargitud autost. Igatahes oli see üks hiigla värskendav väljasõit. Ja pärast käisime veel Wojteki juures saunas, mis ka superkosutavalt mõjus. Järgmisel nädalavahetusel tahaks vist tiiru sinimägedes taas käia, aga eks ole näha mis ilm teeb ja mis muidu saab.
Kõik räägivad viimasel ajal ilmast - et jube külm on. On jah jube külm, 20 kraadi ringis :). Tegelikult õhtud ja varahommikud on ikka jahedamad ja nii on tulnud juba sall kapist välja otsida. Saapad sai juba mõnda aega tagasi soetatud - ükspäev üllatunult märkasin, et kõnnin 25 kraadises päikesepaistes saabastega ja ei pea seda imelikuks. Aga tegelikult on ikka täitsa imelik. Arvatavasti oma mõju asjale avaldab see, et siinsetes kontorites on õhukonditsioneerid maru madalatele temperatuuridele sätitud - et vist ülikonnas onud higistama ei hakkaks. Aga minu arvates võiks rahulikult 5 kraadi soojem olla - siis poleks ka välja minnes nii suurt shokki.

Jahimehe org

..ehk Hunter Valley on see koht, kus kasvatatakse viinamarju ja tehakse veini. Asub Sydneyst nii 150 km põhja poole. Täitsa imelik, et me seal varem käinud polnud. Tegelikult Byron Bayst naastes sõitsime sealtkandist läbi, aga et aeg oli hiline ja Sydney veel kaugel, siis ei saanud peatustki teha. Aga nüüd eile vaatasime seal pisut põhjalikumalt ringi. Võtsime Wojteki ja Szymeki ka kaasa - me tavaline reisiseltskond viimasel ajal.
Hunter Valley on üsna kena - või kuna enne vaated lõpututele viinamarjaridadele mägede taamal kenad pole olnud? Ja lisades juurde fakti, et igas viinamarjaistanduses on veinikelder, kus vein voolab jugadena tasuta degustatsioonide näol, siis kokkuvõttes Hunter valley oli lihtsalt suurepärane. Ja mulle isegi vein väga ei maitse..
Jarek oli autoroolis, nii et ta jäi degustatsioonidest enamasti kõrvale ja veetis aega fotografeerides. Seekordsed blogipildid ongi kõik tema sulest.
Aga mina, Szymek ja Wojtek ikka degusteerisime hoolsalt ja lõpuks sai selgeks küll, mis maitsevahe on semillonil ja chardonnayl ja verdelhol (ma nimelt pooldan valgeid veine).

Käisime kuues veinikeldris, neist kaugelt toredaimad olid kaks - Audrey Wilkinson ja Pepper Tree (soovitan mõlemat soojalt). Esimesse läksime sellepärast, et ma küsisin turismiinfos kohe otse välja, et mis veinikelder on kõige maalilisema koha peal. Geograafina usun, et kaunis asukoht mõjub kõigele positiivselt, ka veini maitsele.Ja Audrey Wilkinsoni vein maitses hea ja degustatsiooni läbiviiv vanataat oli supermuhe. Kuluski meil seal hea tund kvaliteetaega hea veini ja seltskonnaga.
Edasised veinikeldrid selle kõrval olid magedad. Siiski Draytoni pereveinikas sattusime veinitehase tuuri peale. Ja see oli ka igati informatiivne. Näiteks, kas te teadsite, mis vahe on punniga ja punnita (ehk keeratava korgiga) veinil? Austraalias enamus veine on keeratava korgiga ja ma alati kippusin arvama, et see räägib viletsamast kvaliteedist. Ei ühti, nagu tuleb välja. Et kõrgekvaliteetset veinikorgipuud kasvab vaid Hispaanias, siis nõudlus on liiga suur ja üha rohkem kasutatakse keeratavaid korke. Kusjuures keeratav kork maksab sama palju kui "päris" korgist veinikork. Eeliseid on aga mitmeid - näiteks ei pea veini hoidma külili (traditsioonilislt korgitud veiniga peab seda tegema, et korki niiskena hoida; vein ei lähe halvaks (trad korgiga 15% veinist läheb hukka) ja - Austraalia spetsiifiliselt - keeratava korgi eest ei pea paljudes BYO kohtades korkimistasu maksma. (Siin nimelt paljudesse restoranidesse võid oma veiniga kohale minna, lihtsalt tuleb maksta veinipudeli avamise pealt.)
Teine minu jaoks senitundmatu teema oli see, et punast ja valget veini ei tehta mitte punastest või valgetest viinamarjadest - punast veini kääritatakse koos nahaga, valget ilma nahata. Tegelikult muidugi loogiline - pigista sa valget või punast viinamarja, mahl on ikka samasugune kollakas.
Vot need olid siis seekordsed tarkusterad.

Nädala kokkuvõte

Või õigemini kahe nädala kokkuvõte, sest nüüd on mul plaanis kirjutada pisut oma uuest tööst.
Tegelikult see ei ole päris riigiasutus ja pole ka päris terviseregister, nagu ma siin kunagi maha hõikasin. Tegemist on Austraalia õpetajate mittetulundusliku tervisekindlustusfondiga. Esiteks tuleks vist selgitada, et Austraalias on tervisekindlustusega üsna teistmoodi kui näiteks Eestis. Nimelt ei võeta sinu tervisekindlustuseks raha maksudest. Igaüks maksab ise - valib kindlustusfondi (siin on 5 suurt fondi ja siis terve hulk väiksemaid ja "kinniseid" fonde - neist viimastest suurim on seesama Teachers Federation Health) ja kindlustusmäära. Näiteks paljud noored ei taha üldse eriti kindlustuse eest maksta ja nii valivad vaid essential tervisekatte, mis katab vaid kiirabi kulud ja natuke miskit veel. Meie fondi kõige kõrgem tervisekate on aga näiteks Top Private Hospital + Ancillary, mis tagab arsti juures käigud, kõrgetasemelised erahaiglad, hambaarsti jpm. Ancillary alla saab kirja panna praktiliselt kõike - trennitasudest massaazide ja aroomiteraapiateni. Aga eks see kõik ei tule muidugi odavalt kätte ka.
Aga nüüd siis töö juurde.
Mina olen üks paljudest asjapulkadest liikmete osakonnas. Nii et kui keegi tahab liikmeks astuda, vahetab elukohta, tahab teistsugust kindlustuskatet, saab lapse, abiellub, sureb või või läheb teise fondi üle, siis info sellest käib läbi meie osakonna. Peamiselt putitame kõik kahte andmebaasi - üht üldist, kus on kirjas miljon asja ja teist dokumendihaldurit, kus on kenasti olemas kõik skännid tähtsatest dokumentidest. Skännide indekseerimine ja nende andmebaasis õigetesse asukohtadesse paigutamine on üks lõputu töö, teiseks on mul palju pistmist olnud aadressivahetustega. Kokkuvõttes on ikka suht nüri paberimäärimistöö. Ja osad töökaaslased on sellised, et võta üks ja viska teist. Eks ma olin eelmises töökohas ära harjunud ainult meeste seltskonnaga - see tähendab igasugust tagaselja sosistamist ja bitchimist ei olnud olemas, kõik arutati avameelselt ja värvikalt läbi. No siin uues kohas on ikka mehi ka, aga enamus massist on sellised kergelt ülekaalulised nooremapoolsed naisterahvad ja üks pidev sosistamine ja nännutamine käib. Õnneks (veel) mitte minu selja taga.
Aga tööl on ikka plusse ka.
Esiteks kontor on üsna kesklinnas, Central Stationi ja Hyde pargi vahel. St lõunapauside ajal pole igav ja saab kenasti linnas ringi vaadata. Tööle saan kodust kõndida - pool tundi!!
Õhkkond on üsna pingevaba - keegi ei pane tähele väikest hilinemist või varem lahkumist, kergesti saab vajadusel ka vaba päeva võtta.
Töö sisu pole just ajukirurgia, aga tegelikult juurde õppida on üsna palju. Eelkõige saan siin hea ülevaate igasugustest ametlikest dokumentidest - sünni-, surma- ja abielutõendid jms. Ja et ma loen hästi palju kirju läbi (et teada, kuhu see täpselt indekseerida või kellele edasi saata), siis on see ka suurepärane keeleharjutus. No ja igasugu muud lugematud pisiasjad. Rääkimata sellest, et saab ringi tuhnida inimeste eraelus. Aga jah, et ma allkirjastasin tööle asudes konfidentsiaalsusleppe, siis ma ei saa teile kahjuks sellest kõigest täpsemalt rääkida.
Aga üldiselt tundub, et õpetajad surevad kuskil 80ndates ja enamasti vähki. Stressi vastu võideldakse massaazi ja pilaatesega. Ja lapsi saadakse 30ndates.