suures linnas

Jõulupuhkus - NSW lõunarannik

2009-12-27T21:52:00.001+11:00

ülejäänud pilte saab näha sel lingil

heihoo

2009-08-29T22:16:00.003+10:00

Sada aastat pole siia midagi lisanud.. Eks nii see vist on, et mõned asjad lihtsalt ammenduvad ajapikku.
Aga laadisin mõned Jaapani pildid picasaalbumisse:
http://picasaweb.google.com.au/lh/sredir?uname=hellemai&target=ALBUM&id=5375352655150419729&authkey=Gv1sRgCML178-W-ZGqxgE&feat=email

Metsa seenele...a-uu a-uu

2009-05-03T00:10:00.003+10:00

Käisime seenel. Sügis on ju. Seened kasvavad Oberoni lähedastes männimetsades. Ilusad kuuseriisikad ja kärbseseened, lihtsalt siin kasvavad nad teistpidi...
Tulid teised siia Euroopast koos männiseemnetega, karantiin vanal ajal väga tugev vist polnud..Meil on sellest igatahes hea meel...koos venelaste, poolakate, serblaste, lätlaste jne rahvuse esindajatega. Sildid Jenolani riigimetsas on igasugustes slaavikeeltes. Kl 11 paiku jõudsime kohale, paar seltskonda olid juba seenekorvide kõrval pikniku üles sättinud. Valge laualina ja pudeli konjakiga, raadio mängis taustaks..Nii et autentne seenelkäimiskogemus. Kuigi pidin end korraks näpistama kui ilusat kuuseriisikat sambla alt vabastades üks känguru hirmsa hooga mööda kappas.
Alguses meil seentega väga ei vedanud, kõndisime ligi tunni metsas ringi ja korjasime nii ühe suure seenesousti jagu. Siis aga mõtlesime natuke ringi sõita ja leida oma seenemets. Ja tõepoolest, peagi tunduski ilus seenemest tee ääres terendavat. Läksime kaema, ja...poole tunniga korjasime 4 ilmatumat kotitäit seeni. Rahulikult oleks võinud veel u 10 korda rohkem korjata, aga kotte enam polnud ja mis nende seentega ikka peale hakata kui keldrit ei ole ja külmkapp väike.
Tagasiteel tekkis mõte Katre ja Indreku juurest läbi hüpata ja neile natuke seeni jätta..Ja kuidagi juhtus nii, et kutsusime ennast õhtusöögile. Tore õhtu oli.
Ja nüüd viimased 4 tundi olen ma oma seenekuhjaga maadelnud ja umbes pooled sisse moorinud. Tegin paar purki marineeritud seeni, natuke praadisime, natuke keetsime ja ilmatuma hulk on veel värsked ja ootavad oma saatust. Nii et seenesoust, seenepirukad ja seenesupp...homme...

Et siis Uus-Meremaa..

2009-04-21T17:38:00.005+10:00

Mulle meeldis loodus ja ilm (võrdleks vananaistesuvega). Mis ei meeldinud..ehk kultuuri mõttes oli Austraaliaga liiga sarnane/igav.
Rentisime pisikese karavanikese ja sõitsime ringi. Plaane oli palju, ja igale poole muidugi ei jõudnudki. Mingil hetkel jõudis kohale, et parem on võtta asju rahulikult, nautida mõnd piknikku kauem ja kõndida paar tundi kasvõi mõnd suvalist matkarada kui edasi tormata.
Reisi selgeks haripunktiks oli Tongoriro Crossing. See on ütlemata populaarne matkarada vulkaanide vahel/otsas Taupo lähistel. Poleks uskunud, et ükski matkarada nii populaarne võiks olla - inimesi vooris sinna bussidekaupa kokku. Seda enam, et matk on nii 6-8 tundi pikk, ja tegelikult on seal jupp täitsa karmi kõndi. Sattus väga külm ja tuuline, kuid selge ilm. Sain üle aastate lumes sumbata!

Peale vulkaanide kandis kõndimise (käisime veel mitmeid matkaradu tolles rahvuspargis läbi), paelusid meid ka igasugu muud maapõuest väljatükkivad ja pulbitsevad asjad.. mulksuvad mudaallikad, geisrid, tossavad urukesed jne..
Käisime mitmetel termaalaladel, millest vägevaima mulje jättis Wai-O-Tapu. Äärmiselt värviline ja mitmekesine tossav ala. Tõeline nauding oli seal ringi käia. Elamus ergastas aga veelgi see, et me fotokas läks eelmisel õhtul katki. Täiesti. Jarek viimaks harutas ta hunnikuks mutriteks ja juppideks ja toppis põlastusega ühte kilekotti.. Aga Wai-O-Tapu jääb ilmselt seda kirkamini meelde, et filmilindile ta ei saanud. (Järgmisel päeval muidugi ei pidanud me enam vastu ja ostsime uue fotoka :).
Muide Wai-O-Tapu sissepääsust u kilomeeter edasi on üks põnev jõeala. Seal kohtuvad väike kuum jõeke (mis toitub kuumaveeallikatest) ja suurem külm jõeke. Ja täpselt seal kohtumiskohas on mõnusalt kuum vesi. Sõitsime sealt suvaliselt mööda ja nägime paari tüüpi jões istumas. Väljas oli üsna jahe ja jõest tõusev aur reetis mõnusa temperatuuri. Vesi oli aga üsna keemiliselt aktiivne..pool tunnikest ligunemist ja kõik mu hõbeehted olid täiesti tumenenud (mingi väävliühend ilmselt?).

Veel ühe väga kirka ja jäädvustamata õhtuna jäi meelde aga Waikate oru kuumaveebasseinid. Andres soovitas sinna minna ja selle eest talle tuhat tänu. Peateelt 6 km kõrval, imeilusa künkliku maastiku keskel pulbitseb ja tossab keev Te Manaroa allikas. Teda juhitakse osavalt siia ja sinna ja lõpuks maandub osa veest mõnusa 36-42 kraadistes basseinides. Basseinide kõrval võib ka telkida/karavanis ööbida, mida me tegimegi. Jõudsime sinna just päikseloojangul (kl 6 paiku) ja kuumas vees mõnuledes vaatasime kuidas päike erepunasena tossavasse maastikku loojus. Peagi säras taevas aga täiuslik täiskuu..Basseinid tossasid maaliliselt edasi ja vesi oli nii mõnusalt kuum. Liikusimegi erinevate basseinide (erinevad temperatuurid) vahel oma 3 tundi, ajasime teiste ööbijatega juttu ja nautisime mõnusat olekut. Ja polnud molekuli mu kehas, mis poleks olnud üdini lõõgastunud ja termaalveest küllastunud..

Täiel rinnal

2009-04-15T17:56:00.003+10:00

Enne kui ma asun Uus-Meremaa pajatuste kallale, lisan siia väikeseks eelsoojenduseks pildid me kiirpaadisõidust Aratiatia kärestikul..Seal tuulekiirusel ringi kihutades ja 360 kraadiseid pöördeid tehes tunned, et tõesti elad hetkes..ei mõtle minevikust, ega tee tulevikuplaane..lihtsalt naudid täiel rinnal siin ja praegust.
Ilmselt selles peitub ka kõigi nende bungi ja langevarju jms hüpete võlu. Lihtsalt tunned tuult kõrvus vilistamas ja lendad...

Nimbin

2009-02-15T15:12:00.004+11:00

Byron Bays käimine oli küll juba ammu, kuid tahtsin siiski lisada siia paar mõtet Nimbinist. Nimbini külake on mägede taga ja metsade vahel ja sinna tuli Byron Bayst täitsa tükk maad sõita (ei aidanud kaasa ka see, et ilm oli parasjagu +40 ja meil õnnestus kuskil külavaheteel täitsa ära eksida). Aga kuna plaan oli tehtud ja tahtmine seda hipiküla oma silmaga kaeda, siis jõudsime mingil hetkel ikka kohale. Selgituseks tuleks lisada, et Nimbin on Austraalia kanepipealinn, kus elavad narkarid ja/või hipid ja ilmselt ka mõned idealistid; kus majad on kaetud psühhedeelse "kunstiga" ja vohab turism (teadagi, need hedonistlikud backpackerid). Me langesime siinkohal täiesti "turisti" kategooriasse ja ei hakanud kokkuvõttes süüvima küla sügavusse ja võimalustesse ja ei maitsnud isegi ühtki cookiet (mis ehk oleks meid pisut positiivsemas suunas meelestanud?).
Paar huvitavat aspekti siiski hakkas silma/kuuldus kõrvu. Ühes poes (ja kõik need poed on seal ühesugust kama täis) jäime kuulatama poemüüja hingestatud kiidukõnet Nimbinile a la "Ma elan Nimbinis ainult inimeste pärast. Tead siin elavad lihtsalt kõige targemad ja paremad inimesed. Kõik on nii geniaalsed, tead, mul üks sõber tegi auto, mis töötab päikesepatareidel..täiesti geniaalne tüüp" Halloo? Mis aastas te siin elate? (Või noh selles ilmselt ongi Nimbini mõte - elada kui vanadel headel aegadel).
Käisime Nimbini muuseumis, mis oli peaaegu huvitav.
Küla parim asi mu arust oli aga maaling ühe poe seinal - lahtioleku aegadest.
Mis kokkuvõttes masendas, oli see, et kogu Nimbini ökondus ja hipindus oli ära varjutatud puhta laiskusega. Muudkui räägivad, et elame siin ja teeme/toodame lahedaid asju jne, aga kogu küla kaubandus püsib püsti Indiast, Nepaalist ja Kagu-Aasiast kokku ostetud jamast, mida püütakse autentsete Nimbini asjade pähe maha müüa.
Ja kurb on näha väikest last istumas isa väga kõhnal käsivarrel. Rääkimata sellest, et isa silmad olid süüvinud kuskile teistesse sfääridesse.. Ja neid lapsevanemaid on Nimbinis palju.
Kokkuvõttes mõjus Nimbin mulle täieliku narkovastase kampaaniana - kooliekskursioonid peaksid olema kohustuslikud.
..Kas ma olen vanaks jäänud?!

Tuli lahti

2009-02-09T18:34:00.002+11:00

Vahel on hea, et Austraalia on niii suur. Vaadates tänast hallisegust ilma on suur tõenäosus, et midagi nii jubedat kui Victorias Sydney kandis (hetkel) toimuma ei saa. Victoria tulekahjudes on praeguseks hukkunud sadakond inimest (ja aravatavasti number tõuseb veel tugevalt) ja ära põlenud tuhatkond maja. Telekast tuleb nonstop katastroofikajastust ja juba räägitakse 7. veebruarist kui musteimast päevast Austraalia ajaloos. Jube lugu.

Kõik lapsed merre

2009-02-08T11:08:00.003+11:00

Sydneyt on sellel nädalavahetusel vallanud kuumalaine, mis kogus juba paar nädalat jõudu Melbourne ja Adelaide kandis ja otsustas siis edasi meie juurde liikuda. Tegelikult juttu (47 kraadi, kuumim koht maamunal jne) on olnud rohkem kui asi väärt. Kuum on tõesti, aga samas on ka tuuline. Eile olime Cronulla rannal - väljas oli väga kuum (ja tuuline), aga vees hakkas tunni möödudes juba täitsa jahe.
Huvitav oli see, et kohe hommikul oli kogu linnas teistmoodi hõng. Lillehõng. Tundub, et mõned kraadid tavalisemast kõrgemat temperatuuri mõjutab lilli ja lillepuid väga tugevalt..jasmiinid ja frangipanid lehkavad täiel rinnal. Just "lehkavad" ongi siinkohal hea sõna, sest lõhn on tegelikult hea, aga peadpööritavalt tugev ja kui tükk aega selles lõhnas viibida, siis saad aru, et see on tegelikult hävingu ja roiskumise lõhn..lillekesed kuumarabandlikus suremishoos eraldavad endast kõik, mis neil on.. (botaanikud, auuu, kuidas selle asjaga tegelikult on?).
Tegelikult suvi on sel aastal väga ilus ja erksavärviline olnud. Nagu me esimene suvi Sydneys - päike, sinine taevas ja meri. Mulle nii meeldib.
Mis ei tähenda, et mind ei tabaks hetkelised koduigatsushood või lihtsalt "ära" hood. Jarekil on muidugi veelgi raskem, ta pole 2 ja pool aastat Austraaliast "ära" käinud. Iga viide reisimisele tekitab tal paraja südamekloppimise..Muide Jarek just eelmisel nädalal avastas, et googli tõlkemasin muundab eesti keelset teksti talle arusaadavaks ja et on paras aeg hakata mu blogi lugema.. Nii et tervitused talle siinkohal :).
Ma polegi veel jõudnud kirjutada, et koos suvega saabus Sydneysse (tuntud ka kui Sindi) Ann, kes on teatavasti tubli päikesepaiste iseenesest. Kuigi päevaplaan/töögraafik oli meil nagu koidul ja hämarikul (selleks ajaks kui ma töölt koju jõudsin oli Ann just tööle läinud), siis ometigi mahtus igasuguseid häid üritusi (ja eelkõige sööke-jooke) vahepeale. Paar pilti ka tõestuseks, et need ilusad ja toitvad ajad ei olnud lihtsalt unenägu.. (pildid Jareki tehtud, aga osad Anni fotokaga, ühelt pildilt leiab ka Aire (kookidele ja GISile spetsialiseeruv superkokk-geograaf) ja Ricky (pizzamaster-majakaaslane).

nägemist!

3:0 kelle kasuks?

2009-01-27T18:15:00.003+11:00

Olime ära...meilide ja scräppide rohkuse tõttu võiks arvata, et oleks nagu maamunalt pühitud olnud. Konkreetsemalt kirjeldaks olukorda, et olin kadund kui "vits vette". Käisime 5 päevaks Byron Bays ja kullarannikul mu sünnipäeva tähistamas. Enamus aega möödus igatahes vees. Sellesuvine kuumalaine sattus nimelt just sellele pikale nädalavahetusele ja kohati olid temperatuurid ikka väga kõrged. Ega rannas muudmoodi olla saanudki kui ainult jahutavates lainetes (ja tuleb kahjuks tunnistada, et sealsed rannad ja lained on Sydneyga võrreldes ülimuslikud ja tunnid mööduvad tuulekiirusel). Peale ujumise ja vees istumise tegelesime veel puhkamise ja söömisega. Kõik olid väga head ja toitvad/karastavad tegevused. Natuke seiklesime ringi ka (Nimbinis nt) ja viimased kaks ööd olime kuldrannikul Jareki sõprade juures. Täna hommikul igatahes tormasin otse lennukist tööle, liiv veel varvaste vahel krudisemas ja kõrvus merekoha.

uus aasta

2009-01-08T18:08:00.002+11:00

Aasta algus on alati uute asjade, uute tuulte ja uute plaanide aeg. Sel aastal aga tunduvad muutused tormilisemad kui muidu. Mitte eriti mu enda elus, aga ümberringi. Tööl eriti. Nagu veed oleks paisu tagant valla pääsenud, inimesed lahkuvad. Esimene linnuke oli Anneke. Imeilus pikk blond tüdruk, kelle õde artistinimega Mickey Green on arvestatav popstaar Prantsusmaal (vaadake seda linki). Anneke pani päeva pealt maha oma töö, mida ta oli teinud 7 aastat ja läks..näitlemiskursusele...et lihtsalt teha midagi muud ja vaadata, mis saab.
Täna läks Matt. Matt on mu parim sõber tööl, kellega me käime alati hommikukohvi joomas, tihti lõunal ja muul ajal lobiseme niisama. Matt ei lahkunud mitte päriselt, vaid võttis 8-nädalase puhkuse ja läks...eratreeneri kursustele. Et teha midagi muud ja mõelda elu üle järele.
Käisime oma tavalise seltskonnaga täna lõunal - Matt, Ian ja Margaret ja üks põrutav uudis käis teise järel. Ian (inglise päritolu pikk rastapatsidega tüüp) avaldas saladuse, et ta saab peagi isaks (naisel läheb 4. kuu). Teiseks rääkis ta välja, et ta tegi avalduse kiirabimeeskonda astumiseks ja esmaspäeval on esimene intervjuu, millele loodetavasti järgneb 6-kuuline väljaõpe..
Kust kõik need inimesed, keda ma kaks aastat tundnud olen, on võtnud järsku jõu, et võtta julgus kokku ja teha samm täiesti uues, tihti kuutõbisena tunduvas suunas. Tööl muide pole asjad üldse viletsad, pigem lähevad järjest paremaks ja koondamisi jms pole ka veel näha. Pigem on saabunud vist teatav mugav heaoluseisund, mis tekitab kerge paanika..et kas see ongi kõik..või on veel midagi kunagi üldse tulemas..
Jah, ka mina tunnen survet. 2. jaanuaril andsime oma viisataotluse sisse ja seega pole mul enam tudengiviisa piiravat kammitsat. On aeg.

ps. luban, et igasugustelt enesearendavatelt kursustelt hoian siiski eemale :)

Bensiin on liiga odav

2009-01-01T11:49:00.005+11:00

Viimatine paak tiksus täis end $0.94 liitri kohta ja eelmised mitte kuigi palju rohkema eest. Bensiinihind kindlasti polnud peamiseks põhjuseks, miks me 25. detsembril Sydneyst minema kimasime, aga kohe kindlasti aitas kaasa sellele, et lõplik kilometraaz kujunes kuskile 3000 km kanti. Tegelikult oli mõte sõita kuhugi suvalisse kohta, sättida üles telk ja matkatoolid, lugeda raamatut ja vilksamisi vaadata puude otsas siblivaid/karjuvaid linde ja teha mitte midagi. Tegelikult reisi esimesed paar päeva peaaegu kulgesidki selles planeeritud vaimus. Sõitsime mööda Murray jõe äärt, ujusime, peesitasime ja logelesime.

Aga siis muidugi tekkisid üha uued plaanid, et läheks käiks seal linnas, teeks toda, roniks tolle mäe otsa ja läheks sinna rahvusparki telkima. Nii et kokkuvõttes käisime selle lühikese nädala jooksul ära Grampiani mägedes,Ballarati kullalinnakus (sellest peagi ehk pikemalt),Ecucha kolma jõe kohtumispaigas, Suurel Ookeaniteel ja tagatipuks Melbourneis. Ja umbes sajas muus kohas.
Vana aasta viimasel päeval aga uhasime 900 km kiirteed koju tagasi. Uus aasta saabus ootamatult ja planeerimatult, aga sellegi poolest kenasti suurte ilutulestike all. Kaunist uut aastat kõigile!

Känguru-eri

2008-11-20T06:50:00.005+11:00

Sellised armsakesed siis...

Külma talve otsimas

2008-11-18T13:35:00.005+11:00

Tegelikult sellel postitusel võiks olla mitmeid pealkirju..kaalusin "Poolakate radadel", "Austraalia katusel". "Kängurula" jpm variante. Igatahes me käisime pikendatud nädalavahetusel Snowy Mountainsis ehk siis Lumistes Mägedes, kus leidub ka Austraalia kontinendi kõrgeim tipp Kosciuszko(2228 m). Selle nime on mäele pannud poolakast maadeuurija Pawel Strzelecki, kes 1840 mäe otsa ronis ja kuulutas, et see näeb välja kui Kosciuszko künkake Krakowis. Kosciuszko on Poola kangelane ja vabadusvõitleja. Igatahes on poola algne keelemurdja nüüd igaveseks ära nülitud kui Kosiosko mägi (originaalvariant kõlab pigem a la kozsciuszko). Me hoidsime järjekindlalt õiget hääldust ja seega ei saadud isegi kohe mäe kõrval aru, et meil on plaanis Kosciuszko otsa ronida.
Pildil on aga Jarek Strzelecki ausambaga Jindabynes. Esimene päev kuluski praktiliselt Sydneyst Jindabynesse jõudmiseks. Selle järveäärse linna kandis ei saa veel arugi, et kohe-kohe on suured mäed algamas. Igatahes olime sinna jõudes jube väsinud, nii et matsime telkimisplaanid tulevikku ja võtsime kena motellitoa vaatega järvele. Peale 6-packi ja suurepärast õhtusööki (Jindabyne Lake motelli reedeõhtust spetsdiili soovitaks igatahes soojalt - 6 dollari eest saad fish & chips ja 10kond piiramata salativalikut) panime üldjoontes reisiplaani ka paika (see Sydneyst lahkumine kujunes poolpõgenevaks ja planeerimatuks nagu meil ikka viimasel ajal juhtub). Laupäeval käisime siis seal Kosciuszko otsas ära, mis oli väga lahe, välja arvatud 30km tunnis puhuvad tuuleiilid. Ilmateade lubas üldse vihma ja halli ilma, aga taevas püsis selge ja eresinine kogu me reisi jooksul. Kosciuszko otsa saab kahte teed pidi. Me läksime Thredbost, sõites karmima tõusu tõstukiga ja siis kõndides 6.5 km üsna siledat rada pidi tippu. Ja leidsime ka laigu lund!!!!

Õhtuks sõitsime Thredbost läänepoole mööda kitsukest mägiteed (Alpine Way) ja jäime pidama Geehi telkimispaika. Ma olen siin blogis korduvalt varem maha hõiganud, et kuskil oli maru hea telkimisplats jne, aga Geehi on nüüd selgelt tunginud edetabeli tippu. No vaadake ise. Vuliseva jõe ääres, mäevaadetega, ohtralt ruumi, kubisemas kängurudest, jänestest ja kõikvõimalikest lindudest.

Järgmisel päeval jätkasime sama vonklevat teed mööda põhjapoole. Kilomeetreid nagu polnudki kuigi palju, aga aega kulus tohutult. Õnneks autosid liikus umbes 1 tunnis, nii et Jarek sai ka rahulikult sõita ja ringi vaadata (muidu keegi alati sõidab tagumikus kinni). Vilksamisi olin kunagi kuulnud Austraalia suurest Snowy Mountainsi skeemist, aga alles nüüd jõudis kohale kui suur ettevõtmine see tegelikult oli.
Tammid, veehoidlad, kilomeetrite kaupa torusid läbi mägede, et Snowy ja Murray jõgede vett ühest kohast teise pumbata, toota elektrit ja niisutada põllumajandusalasid. Suur rahvulslik uhkus ja paatos ümbritseb projekti siiani - ja on ka üheks põhjuseks, miks Austraalias nii multikultuurne riik sai (siia toodi ohtralt töölisi appi).
Päeva eesmärgiks olid siiski Yarrangobilly koopad ja mineraalbassein. Jõudsime üsna pärastlõunal, nii et ainuke koopatuur oli Jillibenan, mis üsna väike, kuid väga detailne. Juhtus ka, et me olime tuuril ainsad inimesed nii et saime rahulikult giidiga juttu ajada. Tüübil on päris hea elu ikka :).

Reisi viimasest päevast paar pildikest ja rohkem vist ei viitsigi kirjutada.

täielik halloween

2008-11-04T21:33:00.003+11:00

Fotokas ei tööta. Ma ei tea, kas viga on akus või laadijas, aga igatahes mingi lüli selles ahelas on läbi. Seega pole mul ka hetkel pakkuda pilte laupäevasest Halloweeni-teemalisest piknikust Maroubra rannas. Mask oli kõigile kohustuslik, ma siiski läksin kergema vastupanu ja kuldse paruka teed. Kõige lahedam oli see, et Szymek võttis kaasa oma korterikaaslase - pealtnäha üsna harju keskmise ja pealekauba umbkeelse korealase. Algul kõik imestasid, et mis tüüp see on: tuleb randa suure kohvriga. Kuid peagi selgus, et ta on mustkunstnik. Ja tüüp oli päris peen mustkunstnik - münditrikid, kaarditrikid, kaduva kella, sõrmuse vms trikid. Superlahe ühesõnaga ja nende trikkide valguses keeleoskus kaotab täiesti tähenduse. Ta on vaid paar nädalat Sydneys olnud. Elatist teenibki oma mustkunstiga - nt paar tundi Circular Quays tõid talle sisse 400 dollarit.
Laupäeva teine suur etendus oli hukkaläinud noorsugu. Ausalt. Teada on, et Maroubras on Sydney kõige parema asukohaga sotsiaalmajad. Asukoht aga ei tee kohta kahjuks paremaks, igasugust rahvast liigub seal ringi. Sedakorda olid neiks tosinkord täiesti purjus teismelist. Ja sellised 12-13 aasta vanused..shokk täielik, pole ausalt öeldes kunagi nii noori nii purjus näinud. Millegipärast tulid nad me külje alla kiibitsema. Röökisid ja rõvetsesid ja pildusid pisut pudeleid, siis tulid meilt lisa küsima (huvitav, et nad siiski küsisid, mitte ei haaranud lihtsalt laualt õllepudeleid). Michal teatas neile, et kui nad kohe uttu ei tõmba, me kutsume politsei. Nooruke neiu siis pani käed puusa (ilmselt, et paremini tasakaalu hoida), pööritas silmi ja teavitas, et mis sa tuled siin seletama, kasige oma maale tagasi, "you sound like from f...ing France!". Ewelina, kes Newtowni arstipunktis töötades on igaks ootamatuks juhtumiks ette valmistunud, asus kohe politseisse helistama. Muidugi mitte päriselt - kuid rääkis mobiili nii veenvalt "intoxicated teenagers smashing bottles" etc, et tüübid panid jooksuga minema. Tegelikult see polnud veel asja lõpp, lõpuks pidime ikka päris politsei välja kutsuma, aga märatsejad suundusid peagi mujale.
Vot selline Halloween siis...

Sherman kardab lennata

2008-10-24T20:08:00.002+11:00

Sherman on kaks päeva elanud me kapis. Väriseb kui haavaleht. Kassid on pealtnäha maru iseseisvad, aga härda südamega teised. Sherman on juba vana ka - 9 ja seda raskemini elumuutused vist tulevad. Nick, kassiomanik ja me naaber, kolis eelmisel nädalal tagasi Uus-Meremaale. Kasside lennutamine on aga ülimalt reglementeeritud tegevus (karantiinid jne) ja Shermanile ei leidunud aega varem kui kuu pärast. Nii et me oleme hetkel kassiomanikud ja kuu aja pärast peaks karantiinitädi Shermanile järgi tulema.
Seda linki pidi alla kerides näeb Shermani vana ja rahulolevat ennast. Nüüd on ta juba märksa kõhnem ja vanem.

Uus hobi

2008-10-22T17:55:00.002+11:00

Asi sai alguse sellest, et joogatunni lõpus hakkasime massaaze tegema. Umbes nii, et võta oma parempoolse naabri õlad ja mudi ja sikuta natuke, ja hea on. Eestlasena see võõraste mudimine muidugi tekitab algul kerge võõristuse, aga jõudsin järeldusele, et ilmselt olekski aeg sellest ebamugavusest üle saada. Ja varustatud järjekordse kinnitusega, et mul on massaaziks üsna sobivad käed, panin end kirja Sydney Eastern Suburbsi COmmunity kolledzi massaazikursusele. Eile oli siis esimene tund. Jällegi kerge võõristusega läksin kohale, aga tulin tagasi absoluutselt vaimustunult. Kursus on hästi praktiline - alguses natuke teooriat ja demonstratsioon ja siis kätega kallale. Igas tunnis masseerid ise ja saad massaazi. Eile tegelesime ainult kätemassaazi ja grupi tundmaõppimisega. Väga lahe seltskond tundub olevat. 9 inimest vanuses u 25-45. Kokk, kunstitudeng, insener, õde, linnavalitseja, koduperemees, filmitegija, koristusfirma omanik ja mina. 5 meest, 4 naist. Huvitav läbilõige. Enamuse eesmärgiks lihtsalt õppida kallimaid-sõpru masseerima ja teha midagi uut ja huvitavat. Välismaalasi peale minu oli kaks - saksa tudeng ja õde Shotimaalt. Tundub, et igav igatahes seal ei hakka.
Eilne massaazipartner oli mul see filmitegija..ja üksteise käsi masseerides (milles ta oli väga hea muide) tuli välja, et ta on praegu SBS kanalil jooksva First Australiansi üks produtsentidest. See 7-osaline dokumentaalfilm Austraalia aborigeenide ajaloost on siin praegu kõva tähtsündmus. Ma olen ka ikka jõudumööda vaadanud, nii et oli väga põnev natuke filmi telgitagustest kuulda. Enne filmimaailma suundumist töötas ta aga Lonely Planetis. Nii et juttu jätkub veel kauemaks.
Töö juures on mul juba pikk rivi vabatahtlikest, kelle peal kodutööd teha..

Eesti asi

2008-10-21T14:15:00.005+11:00

Viimasel ajal olen ma tõsisel Eesti lainel olnud. Eelkõige Andres oli kaks nädalat Sydneys ja sai siin pea iga päev midagi (ette) võetud. Tal on nüüd Austraaliale enamvähem tiir peal ja täna pühib ta punase tolmu kandadelt. Reedel oli meil väike geograafide kokkutulek - saime Coogeel kokku Airega, kes siin UNSW-s geoinformaatikat õpib. Paar nappi öötundi vahet ja siis hakkas juba pihta Eesti piknik Shelly rannal..Ka lektüür on olnud Eesti teemaline - viimased leheküljed Kai kingitud ussisõnade raamatust ja vastsaabunud "Austraalia-Down Under".
Kerge koduigatsus tuleb niimoodi muidugi peale. Aga siis ma jõudsin selgusele, et tegelikult on küsimus ju vaid 24 tunnis lennus...

lilled Mampsile

2008-10-13T07:08:00.003+11:00

kaunist kaunist sünnipäeva !!!

pildid Canberra floriaadilt..

Nädalavahetused ei ole vennad..

2008-10-12T16:29:00.003+11:00

vähemasti ilma poolest..kuigi telkimas oleme me käinud viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju. Eelmisel nädalavahetusel nt Myalli järvede rahvuspargis Sydneyst paar tundi põhja pool. Seekord oli meid palju - 9 ja vihma sadas ka jube palju. Aga vihmaga seltsis ongi segasem..muidu oleks telkimise asemel ilmselt istunud autosse ja koju sõitnud ja siis oleks ära jäänud igasugu head asjad nagu kajakisõidud ja rannakaarditurniirid jne.
See suurepärane pilt on aga pärit Ewa fotoarhiivist..Olukord oli selline, et just kui olime vorstid panni peale saanud (u 5 km oma telkimiskohast eemal), tuli hull vihmahoog..Eks me pärast püüdsime siis kuidagi kuivaks saada.

See nädalavahetus on aga nii sadanud kui kõrvetanud. Eile kolasime Andresega Sinimägedes ja pärast tagasiteel jäime korraliku paduka kätte. Täna on aga kuum ja taevas sirab päike.

Austraalia - Down Under

2008-10-07T14:09:00.002+11:00

Juba nädal aega peaks Eesti raamatupoodideds ilutsema üks uus kollane raamat, Austraalia - Down Under. Kaardid raamatule tegin mina :).

Lõunamaa

2008-09-30T14:15:00.005+10:00

Reede õhtul valmistusime sõitma põhjapoole, South West Rocksi või kuskile sinna kanti..Laupäeva varahommikul aga keerasime autonina hoopis lõunapoole. Lõunas sai tegelikult eelmisel suvel käidud tihti, tavaliselt Jervis Bays või mõni suvaline rand ja linnake Sydneyst paari tunni ulatuses. Batemans Bayst aga kaugemale sõitnud me veel polnud. Nüüd hakkas meile aga kaardilt silma Eden. Esiteks nimi muidugi. Ega me eriti teadnudki, mida seal teha või näha, aga seal paistsid mitu rannaäärset rahvusparki ja mõtlesime, et miks mitte minna ja vaadata.
Ja nüüd ma olen shokis ja vaimustuses ühe korraga. Ilusaid randu on ju juba igasuguseid nähtud, aga need Edeni ümbruse rahvusparkide rannad on lihtsalt kuritegelikult kaunid ja idüllilised. Inimtühjad, perfektsed, ümbritsetud metsade, kaljude, eresinise vee ja linnulauluga..Ööbisime kahes rahvuspargis - Mimosa Rocks ja Ben Boyd. Esimene oli telkimise poolest märksa etem - palju platse valimiseks ja imeilus rand kohe paari sammu ulatuses. Mõlemasse rahvusparki viivad vaid kruusateed ja ehk sellepärast sinna palju rahvast ei satu - mitmel pool randades olime täitsa üksi. Eks hooaeg pole ka veel päris alanud (kuigi vesi on juba täitsa sissekaratav, kui mitte veel mõnuga ujutav). Loodetavasti saab varsti jälle sinna tagasi..
Aga algusest..Tee oli pikk ja nii tegime muidugi ka mitmeid vahepeatusi. Naroomas kohtusime üsna suvaliselt kivil peesitava hülgega.

Ja seal lähedal oli ka kena auguga kalju..

Aragunnu rand Mimosa Rocksis - esimese öö telkisime seal.

Järgmisel hommikul peesitasime aga Moon Bays...

Seal läheduses oli ka Nelsons rand..

Ben Boydi rahvuspargi Pinnacles polnud ka paha..

Ja Disaster Bay vaatepunkt oli ka paljulubav..

Eden ise on vaikne kalurilinnake..suure vaalamuuseumiga, millest ehk teine kord..

Kolmandaks päevaks ilm keeras ära ja nii polnud nii kahju Sydneysse naasta..Pildil Jarek Green Cape majaka juures kella 6 paiku hommikul.

Tulemuslik nädal

2008-09-22T15:04:00.003+10:00

Olen uhke. Eile jooksin Bridge Runi..see on Sydney maratoni rahvaüritus, 9 km rada üle Sadamasilla, tiir kesklinnas ja botaanikaaia ümbruses ja lõpp Ooperimaja ees. Arvestades, et aasta tagasi samal ajal liikusin vaid longates ja unistuseks oli normaalne kõnd, siis seda suurem on rõõm vabast liikumisest nüüd. Eriti uhke olen selle üle, et tõesti jooksin/sörkisin need 9 km jutti, paar seisakut tegin vaid joogipunktides. Tulemused veel tulevad, vastav leht on hetkel maas..aga ega vahet ju polegi.
Teine eelmise nädala tulemus, mille üle ma samuti uhke olen, on ieltsi test. See on inglise keele test, mis siin Austraalias on vajalik mitmetel otstarvetel, tavaliselt õppimise või viisadega seoses. 9 on maksimum ja ma sain koondhindeks (eksamil on 4 osa) 8.5, mis on päris kõva saavutus, sest maksimumi seal naljalt ei anta.
Ja last but not least, laupäev oli Sydney kuumim päev kogu aasta jooksul (sh jaanuari ja veebruari suvekuud). Oli kuum küll. Esimesed selleaastased ujumisristsed said ka Royal rahvuspargis ära tehtud. Oli karge ja värskendav ja väga hea.
Pildil Janek ja Jarek.

On kasvamas kuskil üks pisike puu...

2008-08-19T13:33:00.003+10:00

"Kevad on käes", ütles magnooliapuu ja asus oma õisi langetama..
Aga tõsiselt, see puuke me akna all on hämmastavalt kaunis. Kui nägin juba kolmandat korda suvalist möödujat pilti tegemas, siis mõtlesin, et tuleb ise ka, enne kui hilja..
Enamus aastast (kevadest sügiseni) uhkeldavad naabrid oma frangipanidega, aga meie talvepuu annab neile ikka pika puuga..
Tänane päev läheb ajalukku ka selle päevana, kui ma juhtusin aborigeeniga normaalset igapäevast juttu ajama (mitte tüüpilist "got change, luv?", või "tee pilti mu didgeridoost" rida). Aga see oli muidugi hoopis teistsugune aborigeenlanna ka, ilus ja pikk ja kontoririietes. Rääkisime poes kingadest. Et ilusad on. Ostsin.

ilus oled, ilus oled...

2008-08-11T20:26:00.009+10:00

Teatavasti käisin ma ju eksootilisel puhkusreisil kaugel põhjamaal. Enamus aega veetus spaas nimega "Tammekoordi".
Ei saa kurta.
Majutus oli hea.
Eined olid vaheldusrikkad ja vähemalt viiekäigulised.

Veeprotseduurid karastasid nii ihu kui hinge.

Ja loomulikult pakuti intensiivset meelelahutusprogrammi.

Juba bookisin järgmiseks suveks koha ära, sest pagana mõnus ikka oli ju. Absoluutselt.

Jareki töö

2008-07-02T17:51:00.003+10:00

Olge nüüd kallid ja tehke Jarekile rõõmu klikkides lingil www.australiaonline.pl. Värske veebileht sai just üles, mitmeid kuid, halle ajurakke, juukseid ja pisaraid on kulunud..nii mul kui tal. Asi nimelt selles, et lehe algautor (üks tsehhi poiss) tegi asja tsehhi ja slovaki keeles (peaaegu) valmis. Enne kui asi poola versiooni juurde jõudis, pani tüüp pillid kotti ja ütles Jareki bossile aidaa (ei midagi isiklikku Jareki suhtes), võttes endaga kaasa kõik originaalkujundusfailid. St Jarekile jäi mõnus (kuid siiski vabatahtlik)ülesanne ühendada php andmebaase, teha veebivorme ja muuta kogu kujundus poola keelseks (lehel on jube palju tekste piltidena nt, mis on suur töö ümber muuta). Alguse sissejuhatava fläshiga ei viitsinudki jamama hakata..seda võite www.australiaonline.cz vaadata.
Aga igatahes oleks vahva, kui lehe statistikas väike Eesti poolne tervitus silma hakkaks.

Peldikuuste kunst

2008-06-29T13:46:00.003+10:00

Sydneys on pihta hakanud selline hea üritus nagu Sydney Biennale. Näitusepaiku on mitmeid ja asi kestab septembrini, nii et jõuab veel igal pool käia. Eile külastasime biennale selle aasta kõige vingemat asukohta ehk Cockatoo saart. See saareke paikneb keset Sydney sadamat, seal on suur jupp ahermaad, vanu tehasehooneid, paar tunnelit ja muud igast kila kola. Circular Quayst saab sinna praamiga. Ja nüüd on need vanad hooned lahti (kuid mitte korda) tehtud ja kunst sisse pandud. Umbes pooled olid sellised, et tulime Jarekiga ruumist välja, vaatasime teineteisele otsa et see oli nüüd siis kunst vä..? Paar asja olid superlahedad, noh ikka nii lahedad, et oleks võinud vaatama või kuulama jäädagi. Osad asjad olid sellised, et ei saanud hästi vaadata (tol hoonel oli hoiatussilt ka, et nõrganärvilistele ei soovitata). Ma pole nõrganärviline, aga ikka on karm, kui kunstnik nõelub oma nägu..detailidesse laskumata. Üldiselt aga Cockatoo saarele võiks veelgi minna. Pooli asju me vaatama ei jõudnudki, moodne kunst on teadagi väsitav :)

Pikk nädalavahetus

2008-06-09T15:02:00.002+10:00

See nädalavahetus tundub kohe eriti pikk - vihma sajab ja hall on ja täna tähistatakse veel kuninganna sünnipäeva, mistõttu on riiklik püha ja kõik on kinni.
Olen teinud süüa, koristanud, käinud kinos, aidanud sõbral kolida, vabastanud magnooliapuu ja ringi kõpitsenud infoaustralia lehe kujunduse.
Magnooliapuu vabastamine käis nii, et ma langetasin me maja ees kaks puukest. Üks oli tegelikult mingisugune põõsas, mis kuskilt naabriaiast oli meile ringi kolinud. Ja ta varjas valgust. Teine puu oli samuti kuskilt naabriaiast siia kolinud, kuid juba ammu ja ta oli oma hea 4 meetrit pikk ja ulatus juba me rõduni, kuid mitte väga jäme - u 7 cm läbimõõduga. Kasutasin Vani (me eelmise majakaaslase) kirvetaolist lihalõikenuga. Jarek pabistas, et äkki ei tohi nii teha. Igatahes kohe, kui puu maas, peitsime ta igaks juhuks garaazi. Veel vabastasin ma magnooliapuu juured mingi sibullille raudsest haardest (ka see sibullill oli kuskil meie aeda kolinud ja paljuneb hämmastava jõuga). U kuu aja pärast peaksid magnoolia õied lahti minema - ta on selline tõeline kesktalve puu. Vihma on igatahes rohkem kui piisavalt tulnud, et tagada puukese elujõud.
Sel lingil näeb natuke Newtowni pilte (see on see linnaosa, mille külje all me elame). Osa pildid on tehtud Emilia katuselt (Emilial me käisime abis kolimas) - ta elab kohe keset Newtowni.

Aaaafrika

2008-06-03T17:26:00.002+10:00

Aafrika on alati olnud mu reisiplaanides/unistustes viimasel kohal. Ei teagi täpselt miks. Eilne õhtu aga pööras mu nö aafrikausku. Michal on reisihull (kordi hullem ja fanaatilisem kui näiteks Jarek), aga peab tunnistama, et mõned ta ettevõtmistest on päris lahedad. Näiteks jooksis ta Poola kõrgeimast tipust mereni. Üksi, ilma igasuguse meediakajastuse ja sponsoreerimiseta. Aga paljud ta reisiviisid mulle ei imponeeri. Ta on ka üks neid inimesi, kes nö loendab maid, päevi, raha, kontinente. Reisistatistik.
Me saime Michali ja Ewelinaga tuttavaks u aasta tagasi kui nad olid just naasenud Aafrikast 9 kuiselt reisilt. Too reis polnud mitte traditsiooniline Egiptusest LAV-i minek, vaid kulges Marokost läbi Mauritaania, Mali, Nigeri, Nigeeria, Gaboni, Angoola, Namiibia, Botswana, Zimbabwe, Mosambiigi LAV-i (enamus sest hääletades). Mõned maad jäid loendist välja, aga mul pole Aafrika kaart just kõige selgem. No ja eile siis toimus suur slaidiõhtu, mida oldi juba sadu kordi lubatud, kuid alati oli neil väidetavasti rohkem aega vaja, et slaidid ikka ideaalselt ritta sättida. Ja järjekord oli hea, kuid slaidid paremad. Polegi ausalt öeldes nii häid reisipilte kunagi näinud. Kuigi kokkuvõttes maalisid nad Aafrikast nö ideaalpildi (nüansiküllased kõrbed, lõputusse viivad kruusateed, leopard puu otsas, jõehobude kõrvad sillerdavas vees, himba neiu salapäraselt naeratamas jne jne jne), peab tunnistama, et maailm on ikka maru imeline ja reisimisväärne...

6 nädalat veel...

2008-06-01T11:19:00.002+10:00

ja siis läheb kojusõit lahti - läbi Macau, Hong Kongi, Amsterdami ja Tallinna. Tehniliselt saabun 15.juulil, aga praktiliselt 16. juulil. Tagasi 8. augustil. Ja kui keegi arvab, et aega on vähe ja palju teha, siis eksite. St kõik ettepanekud (eriti need, mis sisaldavad sauna, kohukesi ja/või muid meeldivaid tegevusi) on ülimalt oodatud.

Whitsunday

2008-05-28T17:37:00.002+10:00

Tegelikult on sest juba poolteist nädalat möödas, aga me käisime puhkamas. Sydneys on ilm viludaks tõmmanud (kuigi on kenasti päikseline) ja nii kulus väike suvitusretk suvises Queenslandis igati ära. 49 dollarilised lennupiletid aitasid otsustamisele otsustavalt kaasa, kuid nii või teisiti oli meil kunagi plaanis Airlie Beachil ära käia.
Lahe oli. Airlie Beach on selline backpackeri meka, kus hipibussid vuravad ringi, hostelid mürtsuvad õhtust hommikuni elavmuusikast ja hommikul randa minnes avastad paar tüüpi palmide taga kämpimas (mis tegelikult muidugi pole lubatud). Me käisime ookeaniraftingul ja snorgeldamas (väga kalade ja kilpkonnaderohke ja korallid olid ka hea tervise juures) ja Whithaveni rannal (mis pidavat olema kauneim rand Austraalias - mis võib oll tõsi või mitte, subjektiivne värk, kuid kahtlematult kaunis ja erevalge).
Ja siis rentisime auto ja käisime Mackays ja Eugenella rahvuspargis ja umbes kümnekonnas eraldatud lahesopis,rannas jne.
Auto oli manuaal. Ja kuigi Jarek korrutab mulle pidevalt, et autojuhtimine on nagu söömine, mida ei saa ära unustada, siis igatahes mina olin see, kes keset teed välja surres koukisin hallollusest nõuandeid, et sidur aaaaeglaselt üles, gaas sisssse. Ja teine käik! Kolmas! Kui olime mingil parkimisplatsil 10 km maha tiirutanud, siis Jarek julges taas teedele naasta. Nii et kokkuvõttes tuli söömine meelde küll.

Ma katsun mõned pildid kunagi kuhugi üles saada.

Ahaa, ja vahepeal on ilmunud Estravelleris mu jõuluaegne outbacki lugu.

Lahkumispeod

2008-05-07T18:17:00.004+10:00

Kurb tõsiasi on see, et Asia ja Pawel lahkuvad Sydneyst. Ja kuigi ma saan aru, et neil on aeg Poolasse naasta ja tean, et nad hakkavad seal korda saatma täiesti suurepäraseid asju, ja soovin neile südamest head, siis on mul ometi otsatult kahju, et me parimad sõbrad siin lähevad ära. Lahkumisüritusi on olnud mitmeid, eelkõige selle tõttu, et Asia ja Pawel sooritavad veel viimaseid käike a la Uluru ja Uus-Meremaa jne ja vahepeal hüppavad Sydneyst ka läbi. Kõigepealt oli siis suur ametlik lahkumispidu nende juures, mis tegelikult kestis terve nädalavahetuse. Siis toimus väike kesknädalane muffini ja ümbermaailmareisi õhtu meie juures. Siis käisime suurema seltskonnaga Watson Bays tuulelohesid lennutamas ja fish ja chipse söömas.
Laupäeval oli veel väike pubiskäik Old Fitzroys, kus panime paika kõige viimase hüvastijätuürituse. Meil oli juba pikka aega plaan, et Radeki sõbratar Mu õpetab meile tai kokakunsti võlusid. Pühapäeva pärastlõunal siis kogunes kogu kamp meie juurde, Mu ilmus kohale u 5 suure turukotiga ja vaaritamine läks lahti.
Menüüs oli: koriandrisupp, tom yam, punane karri, juurviljad austrikastmes ja terav loomalihasalat. Kõik otsast peale ja ainult värskete maitsetaimede ja - juurikatega. Vapustav. Mu maitsemeeled on läbi teinud uuestisünni, isegi kui pisar silmanurgas...tshillist noh..ja kurbusest ka.

Pidu meie tänavas

2008-04-28T10:01:00.002+10:00

Eile oli me kodutänavas ebaproportsionaalselt palju rikkaid ja ilusaid ja kuulsaid liikvel. Esiteks toimus CarriageWorksis So you think you can dance? finaal. Ja peale seda oli afterparty, mille käigus filmiti ka Rove saade. Rove on Austraalia umbkaudne vaste Kahvlile (vabandust mu ilmselt ajast ja arust võrdlusele, aga pole Eesti telesaadetega väga kursis hetkel). Seekord olid Rove saatekülalisteks Mischa Barton ja Russell Grove. SYTYCD esines veel tõusev täht Leona Lewis. Ülejäänud kuulsused olid rohkem kohalikku mastaapi, aga musti limosid vuras pidevalt ringi. Käisime pärast natuke lähemalt uudistamas ka. Carriageworksil on head suured aknad ja VIP pidu toimus kohvikus, nii et glamuursest tantsupeost sai kena ülevaate :).

Peekon korteris nr 26

2008-04-23T17:37:00.002+10:00

Täna oli meil tööl evakuatsioon. Häirekell plärises kõigest väest kõigis kontorinurkades. Nii et joped selga, vihmavarjud kätte (sest väljas ladistas hullult vihma sadada)ja avariiväljapääsude suunas. Maja ette olid juba kohale kihutanud tuletõrjeautod. Osade kaastööliste pähe olid hetkega tekkinud erkkollased nokkmütsid ja nüüd juhtisid nad meid kõiki kohustuslikku kogunemispunkti nii 500 meetrit eemal. Seisime seal kogunemispunktis 10 minutit ja siis tuli juba teade, et on aeg naasta tööpostile. Valehäire. Korteris number 26 (me peahoonega on ühenduses korterimaja) oli peekon kärssama läinud.
Kõnekeskuses sadakond helistajat ootasid telefoni otsas ja kuulasid reklaamteksti.
Tuletõrjeautod olid veel maja ette pargitud ja tuletõrjujad seisid kannatlikult kohviku akna taga oma take away kohvisid oodates. Niiöelda kaks kärbest ühe hoobiga.

iga päev on pühapäev

2008-04-19T18:25:00.003+10:00

Tegelikult ei ole. Aga pealkiri on innustatud sellisest raamatust nagu "A month of Sundays". Iva siis selles, et kirjanik James töötab õhtuti kuskil raadios. Tema kodumaja naabrid Põhja-Bondis tegelevad suurejoonelise kopsimise, laamendamise ja renvoeerimisega, mis ei lase tal elada. Ja saabub idee - täita oma päevad erinevate Sydney kohtade külastamisega, nii huvitavad või vähehuvitavad nagu nad parasjagu on. Nö olla igavene turist oma kodulinnas.
Mina ei tööta raadios, ja kahjuks ei ela Põhja-Bondil, ei oma sisustamata hommikupoolikuid ja õnneks ei võta antidepressante jne jne, aga samad Sydney kohad on mingitel hetkedel tekitanud mus täpselt samasuguseid mõtteid ja tundeid. Või tegelikult kogu raamatu idee on üks puhas äratundmisrõõm.
Umbes kuus korra (kui rannailma ja igasugu muid toimetusi parasjagu napib ja linnast välja kuhugi kaugemale ka ei viitsi sõita) lööme me Jarekiga linnaatlase lahti ja sõidame mõnda Sydney linnaossa, kus me varem pole olnud. Alguses kippusid sihtpunktid muidugi pigem kesklinna ja ranna kandis olema, ja tõele au andes olime/oleme me siin ju turistid nagunii. Aga täna käisime Haberfieldis - väikeste vanade terassmajade elurajoon. Seal polnud otseselt mitte midagi põnevat ja osa ajast sadas paratamatult vihma, aga kokkuvõttes tegi see käik ikka laupäevast laupäeva. Mingi uus ja teistsugune aisting, mis paneb mõtte liikuma.
Paar nädalavahetust tagasi olime Cabramattas (väga vietnamlik linnaosa kaugel Lääne-Sydneys), mis mõjus küll nagu oleks pärastlõunaks Saigoni lennanud. Kõndisime ringi suud kõrvuni peas ja pho (spets loomalihasupp) transportis meid mõtetes Saigonist Hanoini välja. Neid etniliselt mõjusaid linnaosasid on siin teisigi - Lakemba on moslemite ja araablaste pärusmaa, Hurstville hiinlaste, Kingsfordis käime kui Indoneesia igatsus peale tuleb..Selles mõttes Sydney on väga lahe ja võimalusterohke linn.
Jama on aga see, et tee mis tahad, aga rutiin tekib mingil hetkel igal pool. Küsimus on vist vaid selles, et kuna ma saan piisavalt vanaks, et rutiini väärtustada suudaks?

Helle-Mai vabandab

2008-04-02T16:04:00.002+11:00

Kuidagi märkamatult on kuu, või tegelikult isegi kaks? möödunud. Ja vahepeal on juhtunud nii mõndagi, aga ei midagi nii erutavat, et peaks mu pärast muret tundma. Olen elus, isegi põlv paraneb, tööl on kiire ja koolis tegin täna viimaseid eksameid. Paar nädalat puhkust ja kõik hakkab jälle otsast peale.

Ja siinkohal presenteeriks paar koolitööd.
Sellelt lingilt näeb kaheksat fläshi. Kuigi nad on kuutõbiselt niimoodi üksteise järele ritta seotud, siis see on just me juhendaja tungival nõudmisel (et tal ilmselt neid kergem hinnata oleks).
Teiseks on mul siin üks film Dreamworldist. Käisime veebruari keskpaigas Gold Coastil pikka nädalavahetust veetmas ja Dreamworld (sealne teemapark väga kõrgete ja kiirete sõitudega) - oli mu üks kinnisideedest. Käisime ära, Jarek oli peale esimest sõitu (Claw) näost üsna roheline, mina käisin isegi Giant Dropil vabalangemas. Ühtlasi filmisin ka natuke materjali, mille põhjal oma videotehnika kursuse lõputöö teha. Tollelt lingilt näeb filmi pisikese fläshiklipina, kui algus tundub igavavõitu (kuidagi oli vaja ju 3 ja pool minutit täita), siis kerige viimase 40 sekundini, seal käib põhitegevus.
Ja siis on veel üks veebileht. Teema ja sihtgrupp polnud taas minu valida, tekst on suvalistest kohtadest kokku kuhjatud (et nõutud 16 lehte täita), kuid kujunduse tegin küll ja pagana css stiilidega maadlesin ka tublisti.

Austraalia vabandab

2008-02-12T18:41:00.000+11:00

Homme kl 9 hommikul saabub ajalooline hetk, mil Austraalia peaminister palub aborigeenidelt andeks. Või tegelikult ei palu andeks, vaid pigem lihtsalt vabandab. Inglise keelne "sorry" ei kätke minu arvates hästi seda andeks palumise/andmise poolt. Sorritada võib suhteliselt tähendusetult. Samas Austraalia põliselanikele on vabandussõnad suure tähendusega.
Kena zest nii või teisiti, mida siin on oodatud ja kardetud pikka aega.

Kõne saab üsna pikk olema, kuid lõik:
"For the pain, suffering and hurt of these stolen generations, their descendants and for their families left behind, we say sorry. To the mothers and the fathers, the brothers and the sisters, for the breaking up of families and communities we say sorry. And for the indignity and degradation thus inflicted on a proud people and a proud culture we say sorry" kammitseb endas põhisõnumi.

Pilt on AAP poolt - Austraalia päeval joonistati see oodatud sõna Sydney taevasse.

SYTYCD

2008-02-10T21:35:00.000+11:00

"So you think you can dance" on jõudnud Austraaliasse. Mõnd aega tagasi ma olin sisse võetud ameerika variandist - noh mõned inimesed on lihtsalt nii säravalt andekad ja ilusad, et neid tantsimas vaadata on ülimalt paeluv. Kui algul hakati Austraalia variandist rääkima, siis tundus, et äkki pole tase nii kõva, ikka 10 korda vähem inimesi valimiseks ja alati peab ju olema mingisugune kriitiline mass, millest need murdosa tähti välja valida. Praegu käivad Austraalia eelvoorud ja hea on vaadata. Väikesed melodramaatilised momendid välja arvatud - kui tantsijad nutavad ja taovad rinnale ja räägivad, et tegelikult nad teevad seda kõike, et nende vanemad oleks uhked või kadunud vanaema mälestuseks vms. Aga eks peab ju showd ka tegema, kuigi kohati on see ikka nii läbinähtavalt mage. Et parimad tantsijad tuhandete hulgast välja valitakse on muidugi täielik müüt - kohe algul on selgelt näha, kes on shows lihtsalt taustaks ja kes on need paarkümmend, kes tegelikult finaali saavad. Väikeste variatsioonidega. Ben Eltoni iidoliteemalise raamatu mingers, blingers ja ma-ei-mäleta-kes-veel sorti isiksused on igatahes tugevalt esindatud.
Kõige lahedam on aga see, et kogu see show filmitakse me majast 1 minuti kõnni kaugusel CarriageWorksi ruumides. Parkimisprobleem võttepäevadel saab arvatavasti suur olema, kuid kindlasti avaneb võimalusi ka ise üritusest osa saada. Stuudiopublikut läheb ka ju ometi vaja. Praegu püüangi end registreerida, aga server on muidugi täiesti umbes.

Oma nabast

2008-01-30T17:46:00.000+11:00

Aitäh kõigi heade soovide, kaartide ja kingituste eest, mida ootamatult suures koguses saabus, arvestades et tegemist oli kõigest sünnipäevaga "jälle see 21". Tähistasime mitut moodi ja toredalt, õigel päeval käisime Jarekiga Sydney tornis, sushi restoranis, ooperimaja baaris. Järgmisel päeval pidasime sõpradega piknikku ja vaatasime filmi ööst Austraalias, istudes kaljunukil vabaõhukinos, mille kumav ekraan on üles seatud otse Sydney sadamasse vee peale. Olen vanem ja mitte rumalam, kuid esimest korda elus soovisin endale sünnipäevaks tervist. Ju seegi näitab üht-teist ja ma ei ole kindel kas see mulle täpselt meeldib.
Laupäeval oli Austraalia päev. See iseenesest üsna patriootlik päev täidab kogu Austraalia barbide (grillüritustega), piknikega, tuhandete üritustega. Ja kuuldavasti pole veel olnud Austraalia päeva, kus päike ei kuumutaks eresinisest taevast. Täielik klishee. Austraalia päeva puhul toimus ka Sydney eestlaste piknik, pärast käisime veel Rocksis kontserte kuulamas ja siis vaatasime Darling Harbouris parimat ilutulestikku, mis Austraalias leidub (ja ilmselt oleks see ilutulestik ka väga kõrgel kohal maailma mastaabis). Ja pühapäeval sõitsime Jervis Baysse, mis arvatavasti on mu kõige lemmikum "ära" koht siin. Eriti sealne Cave Beach.Nii et oli väga hea nädal.
Eesti piknikust ja Austraalia päevast ilmselt satuvad mõned pildid aadressile www.infoaustralia.eu/australianday, aga mul võtab see veel natuke aega.

Über lingua

2008-01-07T21:04:00.000+11:00

Laupäeva oli sheff üritus (krt pole seda sõna vist keskkooli ajast saadik kasutanud, aga kuidagi tundub hetkel kohane). Algas Sydney Festival, mis kätkeb endas kuujagu igasuguseid üritusi-etendusi-performanceid, eelkõige just tantsukeskseid. Ja laupäeval oli festivali avaüritus ehk Sydney Festival First Night, mis võttis enda alla suurema osa Sydney kesklinnast. Me jõudsime kohale üsna hilja, vihma kergelt sadas ja väga nagu ei viitsinudki minna (ja teiseks alternatiiviks oli mingisugune poolakate korteripidu Darling Harbouris). Aga hea, et sinna ei läinud. Esmalt astusime läbi Hyde pargist, kus oli libe tantsupõrand üles seatud ja mängis üks üsna klassikaline bänd. Edasi kulgesime läbi tänavasopi, kus segati iiri rahvamuusikat aborigeenide joiuga. Kaesime oma silmaga üle valgusinstallatsioonid Macquarie tänaval ja jõudsime suurimasse peopaika Martin Place, kus mängisid üsna mainstream dj-d ja olelesid purjakil teismelised. Nagu väga lahe ei olnudki. Aga oli veel üks tänavasopp mida üle vaadata - Angel Place. Ma polnud sinna kunagi varem sattunud, tegemist nimelt ühe kitsa käiguga uhkete kõrghoonete vahel. Ja seal oli paganama lahe. Esiteks tundus, et enamus inimesi ei viitsinud seda tänavakest otsima minna või ei leindud lihtsalt üles. Teiseks mängis seal über lingua, üsna laialivalguv dj-de ühendus, kes segavad maailmamuusikat klubimuusikaga ja teevad seda ütlemata ägedalt. Majaseintele olid üles seatud ka ekraanid, kust näidati suurepäraselt muusikaga sünkroniseeritud videoklippe. Oleks võinud sinna igaveseks vist jääda, aga kl 11 pakiti kogu festivali üritus kokku.

Teine asi, mis sel nädalal veel äge on olnud, on suvi. Viimaks ometi oleme sisse saanud oma suverütmi - igal võimalusel merre. Täna läksime kohe peale tööd Maroubrale. Lained olid võimsad. Eriti hea oli pärast rannast autoni kõndida. Paljajalu (kingad jätsin kohe alguses autosse), juuksed soolasest veest tilkumas ja muidu korralikes kontoririietes...

Meil veel viis tundi jäänud...

2007-12-31T18:52:00.001+11:00

Ilusat aastavahetust kõigile, ja et ikka need järgmised aastad oleks üha põnevamad ja toredamad!!!

Are we there yet?

2007-12-29T14:14:00.000+11:00

Peale 6 ja pool päeva, 3373 km ja marsruuti Sydney-Hay-Mungo-Kinchenga-Broken Hill-Silverton-Mutawintji-Dubbo-Sydney, tuleb tunnistada, et jõulureis oli zajebiscie (nagu poolakad ütlevad). Elagu telkimine, outback, tühjad teed, lõputud horisondid, ürgne loodus, suured kängurud ja me renditoyota, millega tegelikult ei tohtinud asfaltteedelt väljagi sõita... Ei leia hetkel energiat et pikemat juttu kirjutada (ehk peagi), aga pildid sain üles riputatud ja asuvad
www.infoaustralia.eu/outback. Arusaadav, kui te ei viitsi neid kõiki läbi klõpsida (kuigi uskuge, ma püüdsin paremad välja valida).

Silly season...

2007-12-20T17:51:00.000+11:00

..nii kutsutakse siin jõule ja aastavahetust. Ja üsna tabavalt mu arust. Sest on ääretult silly teeselda, et jõuluvanal pole seal paksu kuue all kuum ja et kuusk on see kõikse ilusam puu, kui kõik nurgatagused on täis imeilusaid frangipanisid.. Ühesõnaga jõulutunne on null, välja arvatud paar äärmiselt nauditavat jõulupakki. Ka töökaaslased kiidavad, et Kalevi kommid on õige head, nii et tänud mampsile!

Jõule austraaliapäraselt kutsutakse muide Chrissie..Nad siin ümardavad ju kõiki sõnu, a la barbecue on barbie. Siit edasi kulgeb superväljend chrissie prezzies ehk siis jõulukingid :). Me ostlesime ka, aga pigem selles suunas, et pakisupid ja pudrukonservid. Nimelt laupäeva varahommikul kimame siit Sydneyst tuhatkond kilomeetrit läände. Asia ja Paweliga outbacki telkima. Eeldatavasti järgmise nädala lõpupoole peaksime tagasi olema.

Nii et soovime kõigile juba varakult rõõmsaid pühi!
ja andestage, et me sel aastal nii viletsad kaardisaatjad oleme...:)

Helle-Mai ja Jarek

Shit happens

2007-11-18T13:54:00.000+11:00

Ei ole juba pikka aega siia midagi lisanud. Aga eileöössed ja tänahommikused sündmused otse nõuavad kajastamist. Eile õhtu iseenesest oli ideaalne. Kella kuue paiku läksime Asiale ja Pawelile külla, sõime-jõime head paremat ja siis suundusime vabaõhukinno Strathfieldi pargis. Film oli Becoming Jane – ei midagi, mis tavaliselt poistele huvi pakuks. Aga nii Jarek kui Pawel tunnistasid, et sumedal suveööl murul pikutades ja õlut mekkides ükskõikmillist filmi vaadata on ebamaiselt mõnus. Nii mulle kui Asiale meeldis film ka. aPärast mängisime veel pool ööd ümbermaailmareisi. Jõudsime koju kella ühe paiku. Hommikul kena hommikusöök aias – tegin värsket greipfruudi mahla, Jarek praadis omletti. Ja plaan oli minna Bundeenasse Kuningliku rahvuspargi külje all suvitama. Suundume autosse ja siis näeme, et naaber seletab midagi agiteeritult „näete, seal teisel pool teed on veel üks“. Me ei saanud midagi aru, mis üks, mis teiselpool teed. Istume autosse ja siis saime kohe aru. Me esiklaas oli sodiks virutatud. Teiselpool teed oli sama juhtunud ühe neiu uhiuue autoga, ja peagi jõudis kohale üks vanem mammi, kelle auto esiklaas paarsada meetrit eemal oli samuti huligaanide saagiks langenud. Politseist polnud muud abi kui raporteerisime juhtunu statistika hüvanguks. Teistel autodel olid korralikud kindlustused, nii et neil pole muud muret kui lihtsalt ebameeldiv ajaraisk. Et meil on ainult CTP, siis parandustööd tuleb ise kinni maksta. Esimesed hinnangud olid skandaalsed 500 dollarit, aga nüüdseks on selgunud, et ehk saame 250-300 eest tehtud. Nii või teisiti arvatavasti tubli kolmandik me auto turuväärtusest. Aga noh, shit happens. Randa ei saanudki täna.

Federation Square

2007-10-26T11:38:00.001+10:00

Trammid mu arm

2007-10-23T17:45:00.000+10:00

Tänane pildiplokk on trammidest. Kuskile loksudes Jarek meenutas heldimusega Lodzi..Ei saa öelda, et mul trammisõidust miskit suurt muud meenuks kui laulupeoaegsed täiskiilutud sõidukid Tallinnas. Aga kummardus nende kolisevate sõidukite funktsionaalsuse ja graafikute läbinähtavuse ees Melbourneis. Sydney näeb trammidest vaid und. Ja normaalsest ühistranspordi süsteemist. Ja normaalsetest hindadest.

Jarek ja moodne kunst

2007-10-22T17:58:00.000+10:00

Katsun pilte kuidagi plokkidesse jaotada, et väga igav ei hakkaks vaadata.. Esimese seeria nimi on "Jarek ja moodne kunst".
Modell: Jarek
Kujundus, valgustus, grimm ja kostüüm: Helle-Mai

Melbourne

2007-10-22T17:45:00.000+10:00

Käisime Melbourneis. Väga lahe oli. Ütleks isegi, et kui Melbourne asuks Sydney koha peal (või vähemasti kui seal oleks paar normaalset randa), siis koliks kõhklematult ümber. Aga esialgu need ranna ja lühema talve mõnud vajutavad kaalukausi siiski Sydney suunas kaldu.
Melbourneis on läbimõeldust, planeeritust, innovatiivsust ja kunstilisust. On nähtud vaeva, et linnast hea ja elatav linn teha. Tundub, et õnnestunult. Palju pisiasju räägivad selle kasuks. Kuigi Federation Square paistab Eureka torni 88. korruselt vaadates kui sõjaväepunker-laager. Seal keskel olles on siiski märksa kenam. Jarekile aga ei meeldinud see väljak lõpuni.
Põhimõtteliselt võiks me väljasõitu nimetada kulinaarsete sugemetega kultuurireisiks. Sõime kooke St Kildas, rullisime mereande rullidesse Vietnami restoranis Richmondis, degusteerisime kesköiseid pizzalõike raudteejaama vastas, sõime kuuma lambalihasalatit Fitzroy tänaval ja ungari kapsarulle Balaclavas ja mekkisime lõunast rootsi lauda Crowni kasiinos ja käisime lugematus arvus suvalistes kohvikutes. Armastus käib kõhu kaudu ma ütlen, ja hetkel olen ma kergelt Melbourneist sisse võetud...

Maja ees ja maja taga

2007-10-16T07:30:00.000+10:00

Jacob kolis välja (venna juurde elama), meie kolisime tema tuppa ja meie tuppa kolisid kaks slovakkia tüdrukut.
Ühesõnaga meil on nüüd rõdu, kus on kena istuda ja kust õige nurga alt silmitsedes paistab jupike Sydney kesklinna ja Sydney torn. Täitsa meeldiv.

Maja taga on meil ka kena istumisnurk, aga Sherman on viimasel ajal seda omastama hakanud. Igal hommikul pean ta laua pealt maha lükkama. Paks laiskvorst nagu ta on.

Ja see pildike me aiast ja Jacobi ärasaatmisbbq-st.

Miks ma vahel igatsen Eestit taga

2007-10-03T18:44:00.000+10:00

Tekkis vajadus küsida Tartu ülikoolist inglise keelne diplomilisa. Saatsin täna hommikul (Austraalia aja järgi st Eesti öösel) e-maili küsimusega, et kuidas seda täpselt korraldada. Olin valmis ema luurele saatma, pabereid postitama ja puha. Tulen töölt koju, Eestis on parasjagu hommik...ja mu meilboksis teade, et tõend on mulle siia teele pandud. Vot see on efektiivsus, mida ma püüan siin Austraalias ka enda ümbrusesse süstida, aga paraku jääb see tihtipeale hüüdja hääleks kõrbes.
E-mail on võõraskeha, telefon ja faks ruulivad. Kõike tehakse as soon as possible see tähendab ehk järgmisel nädalal. Mulle käib selline asi närvidele. Miks ma pean kliendile helistama, selgitama pikalt-laialt probleemi ja siis paluma tal kiri oma kinnitusega kohale faksida või saata postiga. Väike e-mail, kiire vastus ja asi korras - see on viis ajada asju efektiivselt, kas pole.
Elagu Eesti! Ja aitäh Helenile õppeosakonnast selle meeldetuletuse (ja muidugi ka diplomilisa) eest.

Kenadest asjadest

2007-10-02T06:13:00.000+10:00

Ma ei tea kas see lõputuna tundunud Sydney talv on mõjunud mu mälule, aga tundub, et rannad Sydneyst lõunapool on märksa kaunimad kui põhjapool. Või igasugune päike ja rand mõjub hetkel nii kevadiselt joovastavalt, et ta tundub olevat maailma kauneim.. Ei tea.
Igatahes meil oli pikk nädalavahetus, sõitsime seekord lõunapoole. Jervis Bay oli esimeseks sihtmärgiks. Leidsin kuskilt brozüürist lühida viite, et sealne Booderee rahvuspark on kena. Pikka kiidulugu kuskil ei olnud. Tundus olevat salastatud informatsioon, sest kui see mis seal avanes, oli lihtsalt kena, siis lubage küsida, mis sõnaga tähistatakse imekaunist?
Booderee on ala, mis kuulub otse Commonwealthile (st allub Canberrale, mitte NSW valitsusele, kuhu ta asukoha poolest peaks kuuluma). Ja see rahvuspark on suures osas hallatud aborigeenide poolt. Mis oli väga kena. Neidised visitor centeris ei ajanud seadusel näpuga järge ja leidsid meile telkimiskoha, kuigi ametlikult oleksime pidanud selle juba mitu nädalat tagasi kinni panema. Nimelt hetkel on käimas koolivaheaeg, ilm oli suurepärane (kuigi tuuline) ja seetõttu igasugused vabaõhutegevused väga hinnatud.
Saime loa oma telgikese püstitada Bristol Pointi metsa. Hakkasime sinna poole sõitma ja kes meid tervitab teeäärest? Känguru. Känguru muidugi pole siin sugugi harv nähtus ja neid näeb pidevalt tee ääres (kui veab, siis elusas seisundis). See känguru aga põrnitses meid kõrgilt ja ei teinud katsetki metsa pageda või rataste alla hüpata. Pidasime siis auto kinni ja vaatasime tõtt. Ja siis märkasin, et loomakesel kukkur nii raske, et ega suurt hüppajat tast jah pole. Ja kukrust piilus välja kängurupoeg (silmad suured ja käpad kukruäärt hoidmas (u nagu kass Shrekis). Väga armas oli.
Sõitsime siis edasi, püstitasime oma telgi (ostsime selle eelmisel suvel, aga seni polnud me teda veel kotist väljagi võtnud, õnneks kõik vaiad olid olemas). Pisike tee allamäge viis meid Bristoli randa. Mis oli..kena, nagu siin öeldakse. Pärast käisime veel Murray rannas ja siis võtsime ette ühe 5 km jalutuskäigu.
Ja nii see päevake värskes õhus meil kulges. Sõime kõhud täis, vaatasime rannas tähti, kuulasime pimedas metsas kängurude hüppamist (ja igasuguseid muid kahtlaseid raginaid) ja keerasimegi magama. Õhtud on siin häirivalt lühikesed, Eesti suvega selles mõttes ei anna võrrelda.
Järgmisel päeval ärkasime päikesetõusu ja linnulauluga. Telkimisplats oli igasuguseid sulelisi täis. Ei midagi haruldast, aga eks need lorrikeetid ja crimson rozellad ongi kõige efektsemad papagoid.
Läksime veel Booderee ookeanipoolseid randu üle vaatama. Jah, järgmisel korral püüame telkimisplatsi saada Cave Beachile...See oli ka...kena.
Järgmiseks sihtmärgiks oli Pebbly Beach, nii tunnike sõitu lõunapoole ja siis kümme kilomeetrit mööda kruusateed rannapoole. Pikka juttu koomale tõmmates tuleb öelda, et rand oli muidugi...kena. Kängurud hüppasid seekord suisa rannas ringi, ringi patseeris ka üsna kogukas varaan ja linde oli siingi igat masti. Ja saabus ajalooline hetk - selle kevade esimene ujumaskäik. Ookean on veel jahe (pakuks mingi 16 kraadi?), aga paar minutit suutsime ikka vees ära olla.
Nii, pikemalt vist hetkel kirjutada ei viitsi... ja pole aega ka. Kolm puhkepäeva möödusid kui tuul ja nüüd on aeg taas minna tööle..Vähemasti sain nüüd harjumuse varaseks tõusmiseks (pool kuus tõuseb päike) ja nii saab veel enne tööd üht-teist teha.

Muogamarra

2007-09-24T18:27:00.001+10:00

Muogamarra on üks väike loodusreservaat Hawkesbury jõe ääres. Ta on rahvale avatud vaid kuuel nädalavahetusel kevadeti. See nädalavahetus oli viimane võimalus sel üsna metsikul alal jalutuskäik teha ja õitsvat põõsastikku imetleda. Info lekkis meieni ühe Jareki sõbra venna tuttavate kaudu. Nimelt Joanna vend on kirikuõetaja (kes tuli siia kuuks ajaks nö kirikuõpetajate tudengivahetusse) ja tema värskes koguduses oli üks muhe austraalia vanapaar Madeleine ja John, kes seal loodusreservaadis vabatahtlikutööd teevad. Igatahes pühapäeval pakkisime kaks autotäit poolakaid sisse ja sõitsime Muogamarrasse.

Panengi siia nüüd natuke pilte, sest nad kõik alati kurdavad, et ei saa mu blogist aru ja pilte on liiga vähe.
See on Asia ehk ametlikult Joanna. Tema ja ta mees Pawel on juba pikka aega me sõbrad siin, käime tihti üksteiselt külas ja koos väljasõitudel. Neil on ka blog, aga see on mõistetavatel põhjustel poola keeles.

Ja sellel pildil on vasakul Asja kirikuõpetajast vend, keskel Pawel ja paremal Karol.

Ja see on Marta. Tema on füsioterapeut ja ütlemata kasulik sõber kui sul on põlv haige.

Ja see on Jareki koolivend Szymek, ka üks igati muhe tegelane.

Last but not least, meie ikka ka.

Tegime seal Muogamarras üsna mitu jalutuskäiku. Hea oli see, et kuigi teatav rada oli ikka ees, siis polnud neid lõputuid käsipuid ja hoiatussilte. Ikka oli parasjagu kividel turnimist ja ohtlikke momente (arvestades mu värskelt taasparanenud põlve..). Ilm oli samuti imeilus.

Pärast põikasime sisse veel Mt Kuringai rahvusparki, kus kaesime üle põõsakalkuni (bush turkey) pesa ja trobikonna kängurusid/vollabisid.

Nädalavahetus

2007-09-24T17:59:00.000+10:00

Tuleb ilmselt alustada sellest, et ma teen hirmus palju tööd. Firmat reograniseeritakse, umbes pooled inimesed on puhkusel ja teine pool haiged. Või nii vähemalt tundub. Fakt on see, et viimased kolm nädalat olen ma hoolitsenud kõikide klientide eest, kes maksavad oma tervisekindlustust läbi NSW haridusosakonna palgafondi. Iga kahe nädala tagant kannab seesama haridusosakond me arvele 2 miljonit austraalia dollarit. Tavaliselt hoolitsevad selle grupi eest kolm daami. Üks neist lahkus, teine on haiglas ja kolmas on kuisel puhkusel Tsiilis. Ja neist maha jääv kraam (ja igapäevaselt jätkuvalt sissevoolav kraam) kõik kuhjus kuidagi märkamatult mu lauale.
Tegelikult ma ei kurda, sest vähemasti on töö peaaegu huvitav. Palju nuputamist, õppimist ja klientidega suhtlemist. Rahaasjad on kohati keerulised, aga õnneks on mul raamatupidamises üks tegelane, kelle käest saan alati nõu küsida. Muidugi meeldib mulle ka see, et ma olen tõusnud paar redelipulka kõrgemale ja tundub, et sinna saan ma ka jääda - võibolla kui nood eelmainitud daamid naasevad lähen üle otsekorraldustega maksvate klientide gruppi.
Nii et väike reedeõhtune pärasttöine drink oli igati välja teenitud. Suundusime paraja seltskonnaga kohe pärast tööd Õpetajate Föderatsiooni klubisse. Õlu maksab seal kaks dollarit klaas (odavam kui poest ostes) ja piljard on tasuta. Rohkem positiivseid külgi sel klubil pole. Aga need kaks tundusid olevat nii otsustavad, et märkamatult tunnid möödusid. Ja õlu voolas. Ma ei hakka teid vaevama jutustusega sellest, kuidas me lõpuks maandusime Retro nimelises baaris..ja pärast seda Darling Harbouris. Laupäev oli täiesti raisatud. Hommikul olin veel üsna särtsu täis, praadisin suure hommikusöögi (munad, seened, värgid) ja tegin värsket apelsini-maasikamahla. Peale seda suundus kõik allamäge ja ma lõpetasin voodis vaadates järjest kuus osa House seriaali (sain ühelt töökaaslaselt dvd). Ma ei tea, kas Eestis House näidatakse (või mis nime all), aga see on üks mu praegustest lemmikseriaalidest kindlasti.
Pühapäev oli aga hoopis teist masti päev.. ja sellest tuleb järgmine postitus...

War on everything

2007-09-09T07:34:00.000+10:00

APECi vingeim uudis oli ikka see, kuidas ühe TV-naljashow meeskond sisenes turvatsooni, läbis mitu politseikontrollpunkti ilma et neid peatatud oleks ja lõpetas Bushi hotelli paraadtrepil. Renditud mustade autodega, millel Kanada lipud lehvimas, ihukaitsjad jooksmas kõrval … ja sees istumas Osamaks riietatud mees. 11 inimest arreteeriti ja politsei teatas, et „..we ain´t laughing“. Kõik inimesed igatahes naeravad, või vähemasti vangutavad pead. APECi turvameetmetele kulutati paarsada miljonit dollarit – u miljon iga tunni kohta. Kokkuvõttes igasuguseid turvategelasi on nii palju, et keegi ei tea, mis toimub ja kes turvab ja kes plaanib miskit muud. Või vähemalt selline mulje on jäänud.
TV-show, millele igatahes tehti parimat võimalikest reklaamidest (isegi peaprodutsent arreteeriti), nimi on „Chaser´s War on Everything“. Kuuldavasti nende kaitse põhiargument on see, et nad ei teadnud, et nad keelatud tsooni sisenevad – sest keegi neid ju ei peatanud ja küsinud kuhu ja milleks nad lähevad! Youtubes saab vaadata ka Chaseri muid APECi teemalisi ülesvõtteid, üsna naljakas on see klipike. Aga huvitaval kombel see põhiklipp on maha võetud..võibolla oluline kohtutõend.

Laupäeval toimus APECi tähtsaim kohtumine (kõik riigipead kogunesid mingites kahtlastes ürpides operimaja kõrvale ja tegid pilti) ja samaaegselt oli linnas demonstratsioon. Me läksime ka ikka vaatama, mis toimub. Buss muidugi linna välja ei sõitnud – teed olid kinni pandud. Demonstratsioon oli tolleks ajaks otsaga Hyde pargis, tubli politseimüür neid muust maailmast eraldamas. Kellelgi polnud lubatud demonstratsioonist välja astuda, ja keegi ei saanud sinna siseneda. Kiikasime siis politseinike selja tagant. Mis mind hämmastas, oli demonstratsiooni laialivalguvus. Demonstreeriti kõige ja mitte millegi vastu. Lehvitati plakatitega, kust vaatasid vastu igasugused riigipead (Bush ja Austraalia peaminister Howard siiski kõige läbivamad näod), lisaks leidus plakateid Mahatma Gandhi, Che Guevara ja igasugu muude tegelastega. Meeleolu oli minu arvates täitsa sõbralik, kuigi ehk kergelt igavlev. Jama oli see, et mitte kuskile ei saanud õieti kõndida. Jarek tahtis ka oma silmaga toda kesklinna traataeda kaeda, aga sinna polnud võimalik ühestki küljest läheneda. Asja muutis raskemaks see, et peale eelmise pühapäeva rannas ringi jooksmist paistetas mu põlv taas üles…tundub, et see vahepealne paranemine oli ennatlik rõõm. Igatahes..Jarek kobises pidevalt oma sobimatuid nalju teha (nagu ikka meeldib talle kõva häälega kommenteerida a la „ma ütlesin sulle, et ära löö seda politseinikku, neil on kumminuiad“, ise mu lonkavale kõnnakule osutades. Paar vanatädi igatahes läksid õnge.
Pärast uudistest vaatasin, et natuke läks ikka löömaks ka, paarteist inimest taas arreteeriti ja politsei lükkas brutaalselt paar neiut pikali. Juttu jätkub kauemaks, aga APEC on õnneks enamvähem läbi.

Berliini myyr Sydneys

2007-09-06T14:06:00.000+10:00

Kuna mu arvestusj2rg pole ikka veel kohale j6udnud, siis kirjutan miskit veel. Nimelt on Sydneys k2imas APECi kohtumine ja siia on kokku s6itnud igasugused t2htsad liidrid Bushiga esiotsas. Ja Sydney n2eb v2lja nagu s6japolygon. Kopterid tiirutavad taevas, prygikastid on kinniteibitud, iga nurgu peal seisab m6ni mantliga mees, kellel k6rvast kuklataha jookseb mingi juhe, politseinikud igal sammul ja siis loomulikult see suurep2rane tara, mis on pystitatud kesklinna. Tara on kolm meetrit k6rge ja kokku vist u 5 km pikk. Kui t2htsad onud parasjagu ringi ei s6ida v6i jaluta (Bush nimelt otsustas eile v2ikese jalutusk2igu teha ja see halvas kogu linna tundideks - ei tea mis rahuldust ta sai sealt traataia vahelt..nagu kiskja puuris, vihased inimesed ), siis tehakse v2ikesed avaused, kust inimesed saavad l2bi k6ndida. Ilma igasuguse hoiatuseta aga v6idakse need augukesed kinni panna. Ja siis oledki l6ksus ja pead k6ndima paar kilomeetrit, et kuskile edasi p22seda.
Et mu kool on t2itsa kesklinnas, Circular Quay l2hdal, siis sain k6iki neid piiranguid t2na omal nahal tunda. Olen juba kolm korda pidanud oma ID kaarti n2itama ja mu kott on kaks korda l2bi otsitud. Buss ei s6ida enam Circular Quayni v2lja, vaid liin l6ppeb paar peatust enne. Rongid samuti neis k6ige kesksemates jaamades hetkel ei peatu. Homme aga on suuremas osas Sydneyst riiklik pyha. Et keegi ei tuleks linna jalgu sebima. Ja propaganda on meeletu. Plakatid, reklaamid ja varjatud reklaamid. Eile n2iteks n2idati telekas The Interpreter filmi - kes pole seda n2inud, siis ytlen, et suurep2raselt seondub APECi yritusega. T2na bussis vaatasin ka kahtlstavalt ringi, et kas keegi m6nd kilekotikest pole nurka unustanud.

Toimuma saavad igasugused demonstratsioonid, kuuldavasti vaikne ja rahulik vastupanu (mis muidugi v6ib k2est 2ra minna). Jacob on juba mitu n2dalat 6hinal orgunninud, ta on alati k6va demonstreerija olnud, tudengiorganisatsioonid jms.
Ma arvan, et me hoiame kesklinnast homme eemale. V6i kes teab, 2kki l2hme ka demonstreerima.

Koolist

2007-09-06T13:56:00.000+10:00

Olen koolis, semester on l6ppemas ja teen arvestusi. Yhe sain juba kirja, teist hakkan peagi tegema. Polegi vist varem siin blogis koolist suurt r22kinud. Teen multimeediat/graafilist disaini. Koolil pole v2ga vigagi, ootasin hullemat. Normaalne on see, et igas aines antakse l2pakas k2tte ja siis muudkui teed oma asju. V6i teed mingeid muid asju. Nagu ma siin hetkel.
Mu esimene kooliprojekt on see. Tingimus oli, et kogu leht tuleb teha kasutades ainult photoshoppi - lingid, tekst ja k6ik. Teine tingimus oli, et peab isiklik leht olema..see natuke sakkis, aga mis teha.
Vot nii on lood.

Blue Moon festival

2007-09-01T16:40:00.002+10:00

Newtownis on täna festival. Aasta tagasi tekitas see üritus mus selliseid tundeid. Täna patseerisime Jarekiga natuke ringi, oli jätkuvalt huvitav. Tahtsin nagu pilti teha, väga ei julgenud ka. Mitte et nad edevad poleks või kurjad oleks. Niisama imelik tunne. Paar klõpsu tulid peaaegu välja ka.

Kuuvarjutus

2007-08-29T06:39:00.000+10:00

Meil oli eile imeilus täielik kuuvarjutus.
Sõitsime Clovellyle seda vaatama. Clovelly on pime kaljunukk suure parkimisplatsiga otse rannas. Käisime seal talvel ka tihti, eriti just halva ilmaga. Niisama mereõhku nuusutamas ja suuri laineid vaatamas. Eile ei olnud külm ja ilm oli ka parim, mis sellest talvest meelnub. Päeval mingi 27 kraadi ringis ja õhtu oli ka täitsa sume. Lained aga olid suured ja kuu veel suurem.
Valmistasin kena pikniku krabisalati ja krõpsude jms-ga ja istusime seal kaljul ja vaatasime kuidas helendav kuu jupp-jupilt muutus sametiseks, ümaraks ja punakaks. Väga ilus oli.

Foto: Mike Bowers

Suvi tuli ja läks

2007-08-14T17:52:00.000+10:00

Laupäeval tundus, et rannahooaeg on selleks aastaks taas avatud, päike lõõmas ja merelained meelitasid kutsuvalt...
Täna käisin jopega tööl, peaaegu oleks kindaid vaja olnud.

Cold & Gold

2007-08-05T11:31:00.000+10:00

Käisime tuuril. Pole juba sada aastat linnast välja saanud, külm on ka muidugi olnud. Ärge arvake, et see nädalavahetus poleks külm olnud. Ja me läksime veelgi külmemasse kohta - Veelahkmeaheliku taha. Seal oli kohe väga külm. Ausalt noh, teedeäärsetel tabloodel vilkusid teated, mis hoiatasid kiilasjää eest.
Igatahes me sõitsime reedel Bathursti ja laupäeval tiirutasime ringi Bathursti ümbruse külakestes, kus leidub kulda. Aga kõigest järgemööda.

Bathurst on üks ruutudena mahalaotud põllumajanduskeskus. Linna ennast pole nagu ollagi, aga samas leidusid seal absoluutselt kõik kaubandusketid Targetist Subwayni ja BIG W-st KFC-ni. Tundus jah nii, et farmerid sõidavad linna, laovad oma 4WD kaupa täis, käivad mõnes kiirtoidukohas ja siis põllale tagasi.

Et me jõudsime Bathursti õhtueel, siis polnud nagu mõtet kuskile edasi ka sõita. Leidsime odava ja - eelkõige - elektrilise madratsisoojendusega toakese ühe pubi peal ja asusime provintsielu maitsma. Käisime söömas ühesõnaga. Siis vaatasime üle Charles Sturti nimelisi ülikoolikampuse, mis oli pime ja igav, ja siis sõitsime mööda pimedat teed kuni äkki avasasime end rallirajalt. Bathurst on kuulus oma võidusõitude poolest ja seal on siis selline mäe otsa viiv rada, mis meie üllatuseks on täiesti publikule avatud, reklaamsiltidega palistatud ja puha. Jumal tänatud, et muul ajal on seal 60 km/h kiiruspiirang ja kaamerad, mis seda sätet valvavad. Lihtsalt nii pime ja kurviline rada oli ja mõte mingist nolgatsist, kes 140 km/h seal meile tagant sisse sõidaks, tundus hirmutav. Ülalt mäe otsast paistis Bathurst kena tuledemeri, no mitte päris San Fransisco, aga üsna edev sellegipoolest, arvestades asjaoludega.
Bathursti õhtu lõpetasime mingis väikeses pubikeses, kus seinad olid kaarte täis. Bathursti vanad kaardid ja siis tolle pubihoone plaan ja veel mõni juhuslik austraalia kaart jne. Selgus ka, et see sama Charles Sturti Ülikool on üsna tuntud oma kartograafiaosakonna poolest. Taaskord huvitav teadmine, eks ole. Inimesed pubis olid tõeline maa sool, õllekõhtudega ja neoonvärvilistes high-visibility ohutuspluusides. Kummikud ikka ka.
Järgmisel hommikul adusime, et enamus inimesi siinkandis kannab ka kauboikübaraid. Ja kihutab oma punase tolmuga kaetud land cruiseritel ringi. Kitsastel kurvilistel külavaheteedel (a la vana Võru maantee x 4) on ametlik kiiruspiirang 100. No pole ime, et rallijad tunnevad end kui omas elemendis.
Igatahes sõitsime esiteks Sofalasse, mis on küla umbes 30 km Bathurstist põhjapoole. Brozüürid reklaamisid teda kui aeg-oleks-seisma-jäänud-kullakaevandusküla. Pisike külakeskus oli tõesti silmnähtavalt kullapalavikus kokku kopsitud, väga atmosfäärikad puulobudikud.
Papagoid kriiskasid puudel, arvatavasti külmast. Hommik oli veel varajane ja jäine tuul puhus otse läbi me kontide. Kohvikud ja suveniiripoed olid veel kinni, tänavatel liikusid vaid üksikud koerad ja kauboimütsides kodanikud, tegime kohustuslikud pildid ära ja suundusime edasi Hill Endi poole.

Hill End on legendaarne kullaküla mäe otsas, kuhu tuleb rappuda Sofalast u 30 km mööda kruusateed. Kullapalavik jõudis Hill Endi aastal 1870 kui maru lühikese ajaga said paariinimeselisest külahakatisest õilmitsev linnastu 40 000 elanikuga. Pole ka ime, sest paarist meetrist mäeküljest kuld praktiliselt voolas välja. Kõige suurem leitud kullatükk oli 286 kg, Beyers-Holtermanni "specimen". Kullatükke kutsutakse muidu inglise keeles hellitavalt nuggetsiteks.
Hill Endist endast pole aga kuigi palju järele jäänud - paar vana poehoonet ja pubi. Koos kullakaevajatega tuli siia aga õnneks päevapiltnik Beaufoy Merlin, kes tegi pilte kõigist ja kõigest, nüüd ongi need pildid kenasti strateegilistesse kohtadesse üles seatud. Pärast suundusime veel ühe künka otsa, kus on Beaufoy Merlini nimeline vaatekoht. See tee oli küll üsna 4WD (ja kauboikübarat) nõudev, aga kuidagi sõitsime ikka ära. Vaade oli lummav. Sealt avanes otse vaade ka tollele Hawkinsi mäenõlvale, kust kõige rohkem kulda leiti. See on täitsa ära songitud.

Ladusime just autokapotile kena pikniku ja asusime sööma, kui ilmus kohale teine auto. Veoauto, kahe ilmatuma suure mehega (kaubokübar, kummikud ja neoonvärvides ohutussärgid, 3 punkti).
Küsisin siis algatuseks, et kas nad tulid kulda otsima.
Igatahes selgus, et tegemist on kahe muheda teeehitajaga, kes tulid künka otsast kaema, kuidas töö edeneb. "Lazy buggers"..ei edenevat, järeldasid nad vastavat mäekülge silmitsedes.
Aga nad soovitasid meil metallidetektoriga tagasi tulla, sest inimesed pidavat pidevalt siin veel neid kullanuggeteid pidevalt leidma.
Pärast kuskilt brozüürist lugesin, et Hill Endi "ajaloolisel alal" on metallidetektorid keelatud. Küll aga võib panniga jõe ääres kulda sõeluda.
Mõtlesimegi kunagi suvel naasta..saada osa tõelisest põrgukuumusest, mis siis pidi valitsevat, telkida jõe ääres ja sõeluda kulda..Kas ei kõla suurepäraselt?
Käisime tiiru veel vanal surnuaial, kus oli paljude kivide peale kirjutatud, et "lahkus varases eas kullakaevandustöödel" ja jalutasime ringi Golden Gullys.
See viimane on jõeäärne kant, kust alluviaalkulda otsiti ja leiti. Nüüd on naljakas sammasjas liivakivine songermaa alles jäänud.

Tagasi Bathursti poole sõitsime mingit muud teed mööda - need teedeehitajad soovitasid, et see olevat läbi väga kena kandi ja tee uhiuus ja sile.

Oligi väga maaliline ja sile. Ja tunni jooksul kohtasime vaid üht autot. Oli aga küllaldaselt rohelisi künkaid ja lambakarju. Ühel oli maru sobivalt üks must lammas ka sekka sattunud. See oli küll parim sõitudest Austraalias. Kahjuks tee Bathurstist Sydneysse oli sama pikk kui Sydneyst Bathursti.

Architecture in Helsinki

2007-07-28T14:02:00.000+10:00

Ma arvan, et see blogipealkiri peaks mõjuma üsna üllatavalt. Sest mis asja on mul hetkel Helsinki arhitektuuriga..
Tegelikult ma olen ise juba aasta otsa olnud üllatunud, et miks üks Melbourne indie popi bänd võtab endale nimeks "Architecture in Helsinki". Vastust ei tea siiani.
Minu tutvus selle bändiga algas jah juba pea aasta tagasi kui ma Jacobilt Austraalia ägedamat muusikat nõudsin ja ka sain. Nime tõttu oli AIH üks esimesi, mis mu mp3 mängijasse läks. Albumi pealkiri oli samuti lihtsalt suurepärane: "In Case We Die"..

Ja eile viimaks avanes siis suurepärane võimalus minna AIHi kontserdile, neil on uus plaat ka hiljuti välja tulnud. Nad mängisid praktiliselt me õue all - Sydney Ülikooli klubis. Ja see kontsert oli hiiglama hea. Esiteks need inimesed, kes sinna kokku olid kogunenud (ja üritus oli välja müüdud), olid nii igapäevased ja normaalsed, tudengid noh. Ma tundsin end kui kakskümmendkaks, mitte et ma muidugi oluliselt vanem oleksingi... Ja tehniliselt võttes oleme ju mõlemad Jarekiga jätkuvalt tudengid ka. Igatahes me sulandusime kenasti sellesse mitmekesisesse massi ja ma täna loodan südamest, et see kerge kahtlane tunne, mis on naasnud põlve ümbrusesse ei tulnud sellest kolmetunnisest hüppamisest lava ees..Jarek juba ähvardas, et sel hooajal olen ma kaks korda kontserdil käinud - esimest ja viimast..Aga no asi oli seda väärt.

Aga jah vaadake youtubest AIHi esinemisi ja loodame, et kunagi jõuavad nad ka tuurile oma "kodulinna" kandi klubidesse.

Tatrapuder 2

2007-07-22T16:35:00.001+10:00

Tänu ülimalt operatiivsele kiirreageerimisrühmale sai tatrapuder lihtsalt TÄIUSLIK! Tegelikult küll mitte eile (sest ootamatult pidime ühele koosviibimisele suunduma), aga täna. Nii et suur aitäh nõuandjatele.

Tatrapuder

2007-07-21T17:03:00.000+10:00

Ma ei tea kas ma olen pime või loll, aga ei suuda internetist leida ainumastki tatrapudru retsepti (st millises vahekorras tatart ja vett keema panna). Nimelt ostsin täna mingist väikesest makedoonia poekesest tatart (ma parem ei ütle, palju siin selle kilo maksab..)ja tahaks nüüd nostalgiliselt meelestatult putru keeta. Aga ma olen üsna ära unustanud, kuidas..
Pepleri päevil sõime Kaiga tatraputru ju ülepäeva - aga kahjuks Kai oli see põhikokk :). Kodus vaaritas putru Mamps või Katrin..
Ja et kõik, kelle käest nõu küsida, tunduvad veel tuduvat, siis ma lihtsalt lähen panen selle tatra keema ja lõpetan arvatavasti mingi vesise lörriga...
Vähemasti hapukoor on olemas.

Kapten George ja Fred

2007-07-19T17:24:00.000+10:00

Sydney talv tundub nii mõttetu - külm ja pime, aga mitte nii külm ja pime, et tahaks koopasse ronida ja ärgata kevadel (nagu nt Eestis).
Austraallased üldiselt peavad sydneylasi enesekeskseteks, külmadeks ja kiirustavateks "teistsugusteks austraallasteks", mis mingil määral arvatavasti on tõsi, teisalt kehtib ehk igasuguses anonüümses suurlinnas (ja eriti suurlinna kesklinnas). Ja sellega harjub täiesti ära (või teistpidi - ja eestlasena - öeldes, polegi ehk millegi uuega harjuda:)
Igatahes on tore, kui vahetevahel on miski teisiti ja tekib moment, kui jõuad äratundmisele, et asjal on jumet. Täna oli neid momente mul konkreetselt kaks.

Bussisõit Sydneys, nagu püsivamad blogikülalised ehk teavad, ei kuulu mu siinsete lemmiktegevuste hulka. Viimasel ajal olen pidanud aga oma haige põlve tõttu neid ebaproportsionaalselt palju kasutama.
Ja täna hommikul oli midagi teisiti.
"Welcome Aboard" kõlas tervituseks jäme hääl. Ma bussijuhti ennast ei näinudki, sest buss oli nii puupüsti täis, et ma litsusin end vaevu uste vahelt sisse ja jäin trepiastmele seisma (tavalises olukorras bussijuht pärsib sellise tegevuse eos ja ei lase sind bussi sissegi). Täna aga oli asjad teisiti:
"..ja jätkame oma tuuriga. Siin on teie kapten George, kes tervitab teid sel päikesepaistelisel hommikul ja tänab teid, et olete täna jätnud oma ilusad autod koju ja sõidate meie koleda bussiga. Jah, ma parem ei lasku probleemidesse, mis valitsevad meie transpordisüsteemis ja teedeplaneerimises ja keskendume positiivsele... Nii, nüüd siin vasakul möödume Victoria pargist. See park on ideaalne koht romantilisteks jalutuskäikudeks ja piknikeks ja ta on avatud nii päeval kui öösel - ja seda ab-so-luutselt TASUTA! Kahjuks ei saa seda öelda Sydney busside kohta..." jne jne. Buss vappus naerust ja nii me jukerdasime kesklinna poole, tutvudes tee äärde jäävad Broadway supermarketi, Tehnoloogiaülikooli peahoone ja Hiinalinna algusega. Sealkandis pidin kahjuks kapten Georgega hüvasti jätma, kuid päev oli kohe kindlasti alanud kenamini kui tavaliselt.

Lõunaajal pidin minema immigratsiooniametisse, et oma uus viisakleebis passi saada. See ei oli preagusel ajal eriti meeldiv ettevõtmine. Kõigepealt ootasin 15 minutit järjekorras, et saada järjekorranumbrit.. Kiire pilk platoole teavitas, et minu numbrini on üle 80 ühiku.. Läksin siis ja sõin lõunat. 25 min hiljem naastes oli järg numbri juures 813 ja minul jätkuvalt numbriks 849. Seisin seal mornilt ja tundus, et tunnisest lõunapausist seekord kohe üldse ei piisa. Järksu köitis miski mu tähelepanu..numbrit 817 korrati kaks korda. Natuke läks aega mööda ja siis veel ühe korra. Huvitav, miks keegi tema asemel ei lähe, käis mõte läbi pea. Ja siis äkki koitis, et miks ei võiks see mineja mina olla? No kõndisingi siis tolle laua juurde, kaasootajate ärritunud pilgud mu seljal..
Mees laua taga küsib, et kas mu number on 817. Tekkis tahtmine vastata "For you, Fred (millest teavitas nimesilt laual), I could be..". Aga sain õnneks viimasel minutil sõnasabast kinni ja vastasin selle asemel tagasihoidlikult "not really..". Ja sellepeale Fred naeratas, võttis mu passi, trükkis välja viisakleepsu ja "here you go" valmis kõik oligi.

Jah, tänasel päeval polnud vigagi.

Eilsel Ericu ärasaatmispeol olid..

2007-07-15T10:13:00.000+10:00

..kolm korealast, kolm poolakat, kaks kolumbialannat, üks ekvadorlanna, üks sakslane, üks taimaalane, üks uus-meremaalane, üks jaapanlanna, üks brasiillane, üks prantslanna ja üks eestlanna, kes oli lubanud jääda koju põlve ravitsema, kuid selle asemel istus kõige pehmemal toolil ja sõi liiga palju korea hõrgutisi. Põlv on ühesõnaga paranemas.

Kurvast elust

2007-07-12T18:16:00.000+10:00

Viimastel päevadel olen jõudnud tõdemusele, et ma olen kogu elu käinud ringi suletud silmadega. Näe, pole osanud üldse end teiste inimeste olukorda panna ja nende kannatustele kaasa elada. Konkreetselt käib jutt liikumispuudega inimestest. Hetkel - ja eeldavasti ajutiselt - kuulun oma mittepainduva (kuid seejuures mittevalutava) põlvega nende ridadesse.
Töökoht on mul teisel korrusel..alles eelmine nädal trepist kolm astet korraga üles tormates mõtlesin parastades, et kuradi laiskvorstid, kes seda kolme meetrit liftiga sõidavad. Ja neid on meil tööl oi kui palju. Ja nüüd sõidan liftiga nagu muiste ja ükskõik millist treppi vaadates tuleb masendus peale. Kodus hüppan mööda treppe ühel jalal ja katsun suurema koormuse kätele suunata. Ei saa aga ei üles ega alla ilma vaevata ja kui kord juba magamistoas, siis alla kööki ei vii mind enam ka mõte shokolaadile, mis köögikapis söömist ootab.
Printeri juurde kõndimine oli alati meeldiv tööosa..võimalus jalgu sirutada ja aega raisata. Nüüd mõtlen kõik superhoolsalt läbi, et see käik võimalikult harva ette võtta ja kõi koopiad, faksisaatmised jms ühe korraga ära teha.
Varem mind pidevalt ajasid närvi bussijuhid, kes ootasid kannatlikult kuni kõik inimesed pardal ja istuvad. Enamus muidugi seda ei tee. Ja ma olen nüüd nende peale tige, sest ühel jalal tasakaalu hoidmine pole üldse sama kerge kui kahel tervel jalal.
Indoneesiast peale on mulle hirmasti meeldima hakanud põrandal elamine..elutoas oli meil madal laud patjadega ümber, magamistoas madrats põrandal. Olen alati mõelnud, et kui kunagi olukord lubab mitmeid tubasid asustada, siis tahaks ühe toa teha sellises madalas indo stiilis. Praegu on me voodimadrats ka põrandal..ja oi kui raske on sealt ühele jalale toetudes püsti tõusta..Jarus, aita!!
Vot sellised pisitähelepanekud siis täidavad hetkel mu päevi.
Nädalavahetusel panen igatahes jalad sõna otseses mõttes seinale.

Küünistav kiisu

2007-07-09T19:33:00.000+10:00

Sydneylased on Trooja hobuse fanfaaride hüüdes oma koju kutsunud. Taaskord suur laev ühesõnaga.
Kõigepealt paraaditasid uhkelt kruiisitarid Victoria ja Mary, siis jõudis kohale kutsumata külaline Pasha Bulker (põgusalt sai teda vist mainitud ka - ühesõnaga suur tanker sõitis otse Newcastle´i esindusranda ja nähtavasti meeldis talle seal nii väga, et ei tahtnud enam kuidagi lahkuda, kuni eelmisel nädalalõpul ta lihtsalt tiriti väevõimuga minema).
Ja nüüd on siis Kitty Hawk - USA sõjaväe emalaevmonstrum, kümnete kui mitte sadade tiivulistega pardal. Ja viie tuhande noormehega, kes tormasid hoihoo hüüdes nädalaks Sydney lõbustusasutustesse ja kulutasid seal enneolematuid summasid ja eeldatavasti võrgutasid enneolematult palju lihtsameelseid tüdrukuid, ja see kõik loomulikult toimus tähtsatel strateegilistel kaalutlustel ja terrorismivastasesvõitluses..
Ühesõnaga lõpetame mõistujutu (jah, ma olen paraku tugevate valuvaigistite mõju all) ja vaatame parem paari pilti:

Ukse taga

2007-06-30T16:17:00.000+10:00

Marssisin eile heas tujus töölt koju..noh tubli töönädal seljataga, nädalavahetus algamas, kott head-paremat sööki täis ja mõte mõnusast soojast vannist peas. Aga kurat, koju sisse ei saanud - olin võtme maha unustanud. Tavaliselt on keegi majakaaslastest ikka kodus. Helistasin 5 minutit uksekella ja siis hakkasin kõiki läbi helistama - äkki nad lihtsalt ei viitsi uksele tulla, misjonäride kartuses või nii..
Jacob tundis mulle kaasa, kuid oli kuskil Parramattas tudengite miitingul ja enne keskööd koju ei plaaninud jõuda. Van oli töökaaslastega kõrtsis - ta alustas eelmisel nädalal uues arhitektuuribüroos tööd ja uute töökaaslastega sina-peale saamiseks pole ju paremat varianti kui väike pubiskäik. James oli oma tüdrukuga sõitnud nädalavahetuseks Newcastle´isse. Jarekile ma ei helistanudki, sest ma teadsin, et ta on ühe erakorralise tööotsa tõttu kella 11-ni ära. Nii et ei mingit varianti sisse saamiseks.
Proovisin õnne ka me alumise naabri Nickiga - läbi tema toa saab meie aeda ja äkki oleks me köögiuks lahti ununenud. Nicki aga polnud samuti kodus. Täitsa pael.
Silitasin hajameelselt Shermanit, kes mulle seltsi ootama tuli. Tema muidugi ei näinud asjas erilist probleemi. Ronib vaid garaazi katusele, sealt kerge hüppega puu otsa ja siis aeda. Ja Nicki tuppa saamiseks on tal üks väike spets ukseauk.
Peitsin siis söögikraami põõsasse ja mõtlesin, mida edasi teha. Nurga peal on meil üks üsna õdus tudengipubi, aga see oli juba otsastääreni rahvast täis (varajane happy hour ja sessi lõpuaeg)ja kõige taustaks käis mingi jube igav pallimäng. No polnud tuju sellise asja järgi.
Seadsin sammud teises suunas Newtowni poole - seal on ikka tore ringi vaadata. Ja siis äkki hakkasin mõtlema, et kui harva ma ikka üksi kuskil ringi käin. Muidu pidevalt ju Jarekiga koos. Ja ei oskagi enam nagu üksi olla.
Tahtsin kuskile sööma minna - ja üksi söömine on midagi, mida ma vist Sydneys kordagi pole teinud. Indoneesias ehk paar korda. Õnneks naeratas mulle õnn ja õigel hetkel sattus mulle ette koht nimega Kammadhenu. Mu tähelepanu haaras aknal sõnapaar roti chanai..ja see on söök, mis mulle eranditult seondub Malaisiaga (roti chanai on soolane pannkoogi laadne küpsetis, mida süüakse koos karrikastmega). Idee poolest on ta vist Indiast pärit, aga vähemalt sellisel kujul ja selle nime all ei ole ta mulle kunagi Indias ette sattunud. Läbi akna nägin ka kelnerit - pikk suur tõmmu mees, kes oleks nagu KL-i Yusoofi restoranist ära karanud. Igatahes otsus oli tehtud. Söögikoht oli üsna tühi -liiga varane aeg õhtusöögiks. Ja nii ma seal üksi istusin. Küsisin, et kas neil teh tarikut ka on (see on kondenspiimaga tee - ka eranditult Malaisa jook). Mees jõnksutas rõõmsalt pead küljelt-küljele, mis muidugi tähendab india viisi "jah".
Teh tarik oli nagu päris. Ja roti chanai ilmus lauale metallist liual - taaskord täpselt nagu päris. Ja oli oi kui hea.
Ja siis kella kuue paiku nagu püssipauk oleks käinud ja äkki kogu restoran oli rahvast täis. Ja need söögid, mis ringi liikuma hakkasid, tekitasid mul juba kümneid ideid, kuna siia naasta. Ja mitte enam üksi. Sest üksi on ikka üsna igav väljas süüa..sööd ära ja astud edasi, sest kaua sa ikka lakke vaatad ja lauda kinni hoiad...
Peale seda läksin kinno - vaatasin austraalia filmi Clubland. Polnud viga, sai omajagu naerda ka.
Siis otsa veel väike kohvikuskäik, ja oligi aeg juba sealmaal, et Jarek koju jõuaks.
Üldiselt kaksi on ikka märksa õdusam kui üksi, tuleb tunnistada.

Sicko

2007-06-26T18:54:00.000+10:00

Olin täna enamus päevast koolitusel - meil tuleb paari päeva pärast uus kindlustuspakett välja ja praegu nähakse vaeva, et kõik töötajad asjaga kurssi saaks. Saime kurssi.
Paketi nimi on StarterPak ja mõeldud see noorematele kodanikele, kes ei taha liiga palju raha tervisekindlustusele kulutada. Kiidulaul kõlab kaunis - stiilis, et miks maksta teenuste eest, mida noored ja vallatud ei vaja. Ja nii on need mittevajatud teenused kattest välja jäetud (st kui sellest nimekirjast mõni haigus sind tabab, siis kindlustusfirma poole pöörduda pole mõtet). Nagu põlveliigese või silmakae operatsioonid..ja rasedusega seonduv tervisehooldus..
Jah tõesti, statistika näitab, et see viimane "terviseprobleem" noori austraallasi enamasti ei vaeva ja seega pole neil seda ka vaja. Keskmine esimese lapse saamise iga on 30,5. Vot selline väike huvitav fakt siis.

Eile vaatasime Jarekiga Michael Moore uut dokumentaali Ameerika tervishoiusüsteemist - Sicko. Päris sick värk oli küll. Must-valgelt esitatud ja tendentslik, aga oi kui mõjus. Ja enamjaolt ka tõsi. Hoia inimesed hirmul, laenude kammitsas ja haiged - siis on nad ka kergesti manipuleeritavad.
Austraalias, tundub, et nii hull asi siiski ei ole. Või ehk on see fond, kus mina töötan, pisut erandlik - ikkagi mittekasu printsiipidel toimiv üksus. Aga mida rohkem ma asjast tean, seda enam tundub, et parem on mitte liiga palju teada..

Orbiidilt kadunud

2007-06-14T20:39:00.000+10:00

See nädal on kujunenud rütmis: ärkan üles-tööle-kooli-koju ja magama jne.
Nimelt eile oli see ajalooline päev, et aasta me Austraaliasse saabumisest sai täis. Tegelikult olen ma juba üle nädala bridging viisa peal ja ootan oma tudengiviisat.
Ma ei hakka teid üksikasjadega kurnama, aga igatahes on mul sel nädalal vaja käia koolis. Olen ühes suvalises kesklinna koolis inglise keele edasijõudnute kursusel - igal õhtul kl 4-9. Et mu töö lõpeb kl 4.30, siis jään natuke alguses hiljaks, aga mis siis ikka. Ja katsun ikka kuskil 8 ajal minema hiilida, eile ei õnnestunud, aga täna küll.
Tegelikult on vahelduseks täitsa tore. Midagi juurde küll ei õpi, aga klassikaaslased on päris muhedad. Suures enamuses brasiillased, kuigi välimuse järgi väga ei ütle - paljud neist on helehallide või roheliste silmadega - Lõuna-Brasiilias olevat suur mõju kunagi sisserännanud Eurooplastel.
Igal õhtul on natuke erinev teema - esimesel päeval oli kunst, siis oli töö ja täna keskkond. Eile oli nö suhtluskursus, pearõhk oli rääkimisel. Pidime seal igasugu situatsioone ette kujutama ja vestlust arendama. Üheks ülesandeks oli küsida ülemuselt palgakõrgendust.
Ja pärast hakkasin mõtlema, et krt miks ma pole veel palgakõrgendust küsinud? Eelmises kohas ootasin poolteist kuud ära ja sain kõrgenduse - mitte küll väga suure, aga siiski. Peaks siin tervisefondis ka proovima.
Täna hommikul tegingi agendile kõne ja uurisin elu. Ja paari tunni pärast oli tulemus olemas - sain kõrgenduse. Täpset numbrit näeb palgapäeval, aga ma olevat mitu levelit ülespoole liikunud, mis peaks tähendama paar dollarit igalt tunnilt juurde. Ülemus veel vabandas, et tegelikult oleks ma pidanud juba 5 nädalat kõrgemat palka saama (sest siis hakkasin vastutusrikkamat tööd tegema). Jäi siiski selgusetuks, et kas nad maksavad mulle tagantjärgi midagi või ei. Ei hakanud väga pushima ka, hea et edaspidigi parem palk on.

Nii, nagu näete, taaskord on tõestatud, et koolis käimisest on kasu.

Tule tuul ja puhu ära...

2007-06-09T14:56:00.000+10:00

Võite rahulikult oma varasuvega edasi uhkustada. Meil igatahes on talv ja torm. Talv on hiliskevade nägu, aga torm on hetkel päris tõeline. Eile Jarek eskortis mu nii hommikul kui õhtul uksest ukseni ja isegi selles paaris meetris, mis jäi auto- ja töökoha ukse vahele, õnnestus mul üsna vastikult märjaks saada. Ja sellist lausvihma on tulnud nüüd lakkamatult. Ja kuuldavasti tuleb veel mitu päeva.. Just nüüd, kui meil oli plaanis kaunist pikka nädalavahetust nautida - esmaspäeval on riiklik püha (kuninganna sünnipäev) ja meil olid mõnusad väljasõiduplaanid tehtud. Mis nüüd muidugi vastu taevast lähevad. Oleme end barrikeerinud koju, aknad kõvasti kinni, soojendus sees ja kuhi nädalalõpuajalehti voodi kõrval.
Uudised on ka katastroofihõngulised - jupp kiirteest uhuti ära ja koos sellega üks auto ja selles olnud pere. Central Coastis uputab. Ja Newcastles sõitis eile suur tanker 18 meetriste lainete toel otse liivaranda..oodatakse suuremat sorti ökokatastroofi.

Tule vihm ja uhu ää-ra...

Nii

2007-06-05T20:51:00.000+10:00

Olge kallid, tehke Jarekile rõõmu ja klikkige nüüd siia lingile:
www.australiaonline.pl

See on selle tsehhi firma poola keelne lehekülg - Jareki käte- ja mõttetöö. Tegelikult on see ajutine variant ja paari kuu pärast peaks tulema uues kuues ja uue ülesehitusega leht, aga vaadake ikka.

Hääletage Taavi poolt

2007-05-31T19:09:00.000+10:00

Vaatan siin Eesti superstaari saadet ja mõtlen, et ikka Taavi staariks. Täitsa vingelt paneb. Ja temast õhkub Tartut.
Kunagi ammu Iirmaal olles kohtasin pangas kolme eesti neidu. Tol hetkel oli kiire, lubasime kunagi hiljem kokku saada. Saimegi pubis ühel õhtul kokku. Esimene küsimus seal kohtudes oli, et "oled Tartust vä"? Olen jah. Nemad olid kuskilt Tamsalust või Türist või ma ei mäleta kust.
Mitte et ma end nüüd Taaviga siin võrdleks, temas on ikka seda superstaari kvaliteeti - minus tol hetkel ehk suvalist kaltsukalikku riietumisstiili ja üliõpilaslikkust :)

Olen neid superstaari saateid Austraalias ka vaadanud, iga kord ikka eksib ühtlase särava ja tubli massi sekka mõni imelik tegelane. Siin viimases voorus oli Bobby Flynn.
Aga eks see on kõik nii vist ette planeeritud ka.
Lugege Ben Eltoni raamatud "Chart throb" ja "Dead famous" (ma ei tea, kas eesti keeles Eltonit on välja antud) ja te ei vaata ühtki tõsielusaadet samade silmadega. Dead famous (suurevenna saatest)on tegelikult märksa parem raamat. Soovitan soojalt.

Üle pika aja

2007-05-22T17:59:00.000+10:00

Viimasel ajal pole blogimiseks eriti aega leidnud. Kaasa ei aita ka see, et paar viimast nädalat olen laupäeviti töötanud - mis teha kui neid krabisevaid pabereid koguneb puhkepäeval märksa kärmemalt kui muul ajal.
Aga eks natuke muid asju on ka ikka toimunud. Näiteks käisime eesti tüdrukutega üks õhtu Arthouseis kokteile joomas. Jana ja Kadri on mõlemad siinsed pangatarid (Egertile - muide Kadri on su endine töökaaslane, taaskord hirmväike Eesti, eks ole).
Ja siis laupäeva õhtul oli meil kodus väike poola barbecue hiina sealihavorstikestega (Haymarketi lihapoest - parimad siinsed!) ja eesti salatiga, üldsuse soovil vaatasime ka slaide me vanadest reisidest. Nii palju asju ja kohti meenus ja jalatallad hakkasid kohe kihelema, et kas poleks ikka võimalik kuidagi Pakistani mägedesse naasta. Ja kiiremas korras. Aga ei tea ka.
Igatahes pühapäeva hommikuks oli rännulust (hoolimata väikesest dzinnisest peavalust) nii kannatamatu, et sõitsime lähimasse rahvusparki matkama. Ja see oli just see, mida vaja. Müttasime kuus tundi mööda rannaäärset rada, läbi palmisalude, kaljude ja vihmametsa inimtühja rannani välja. Natuke masendav oli see, et pidime sama rada tagasi ka kõndima, sest kogu matkarada oleks olnud ligi 30 km ja st ka 30 km kaugusel meie pargitud autost. Igatahes oli see üks hiigla värskendav väljasõit. Ja pärast käisime veel Wojteki juures saunas, mis ka superkosutavalt mõjus. Järgmisel nädalavahetusel tahaks vist tiiru sinimägedes taas käia, aga eks ole näha mis ilm teeb ja mis muidu saab.
Kõik räägivad viimasel ajal ilmast - et jube külm on. On jah jube külm, 20 kraadi ringis :). Tegelikult õhtud ja varahommikud on ikka jahedamad ja nii on tulnud juba sall kapist välja otsida. Saapad sai juba mõnda aega tagasi soetatud - ükspäev üllatunult märkasin, et kõnnin 25 kraadises päikesepaistes saabastega ja ei pea seda imelikuks. Aga tegelikult on ikka täitsa imelik. Arvatavasti oma mõju asjale avaldab see, et siinsetes kontorites on õhukonditsioneerid maru madalatele temperatuuridele sätitud - et vist ülikonnas onud higistama ei hakkaks. Aga minu arvates võiks rahulikult 5 kraadi soojem olla - siis poleks ka välja minnes nii suurt shokki.

Jahimehe org

2007-05-07T19:10:00.000+10:00

..ehk Hunter Valley on see koht, kus kasvatatakse viinamarju ja tehakse veini. Asub Sydneyst nii 150 km põhja poole. Täitsa imelik, et me seal varem käinud polnud. Tegelikult Byron Bayst naastes sõitsime sealtkandist läbi, aga et aeg oli hiline ja Sydney veel kaugel, siis ei saanud peatustki teha. Aga nüüd eile vaatasime seal pisut põhjalikumalt ringi. Võtsime Wojteki ja Szymeki ka kaasa - me tavaline reisiseltskond viimasel ajal.
Hunter Valley on üsna kena - või kuna enne vaated lõpututele viinamarjaridadele mägede taamal kenad pole olnud? Ja lisades juurde fakti, et igas viinamarjaistanduses on veinikelder, kus vein voolab jugadena tasuta degustatsioonide näol, siis kokkuvõttes Hunter valley oli lihtsalt suurepärane. Ja mulle isegi vein väga ei maitse..
Jarek oli autoroolis, nii et ta jäi degustatsioonidest enamasti kõrvale ja veetis aega fotografeerides. Seekordsed blogipildid ongi kõik tema sulest.
Aga mina, Szymek ja Wojtek ikka degusteerisime hoolsalt ja lõpuks sai selgeks küll, mis maitsevahe on semillonil ja chardonnayl ja verdelhol (ma nimelt pooldan valgeid veine).

Käisime kuues veinikeldris, neist kaugelt toredaimad olid kaks - Audrey Wilkinson ja Pepper Tree (soovitan mõlemat soojalt). Esimesse läksime sellepärast, et ma küsisin turismiinfos kohe otse välja, et mis veinikelder on kõige maalilisema koha peal. Geograafina usun, et kaunis asukoht mõjub kõigele positiivselt, ka veini maitsele.Ja Audrey Wilkinsoni vein maitses hea ja degustatsiooni läbiviiv vanataat oli supermuhe. Kuluski meil seal hea tund kvaliteetaega hea veini ja seltskonnaga.
Edasised veinikeldrid selle kõrval olid magedad. Siiski Draytoni pereveinikas sattusime veinitehase tuuri peale. Ja see oli ka igati informatiivne. Näiteks, kas te teadsite, mis vahe on punniga ja punnita (ehk keeratava korgiga) veinil? Austraalias enamus veine on keeratava korgiga ja ma alati kippusin arvama, et see räägib viletsamast kvaliteedist. Ei ühti, nagu tuleb välja. Et kõrgekvaliteetset veinikorgipuud kasvab vaid Hispaanias, siis nõudlus on liiga suur ja üha rohkem kasutatakse keeratavaid korke. Kusjuures keeratav kork maksab sama palju kui "päris" korgist veinikork. Eeliseid on aga mitmeid - näiteks ei pea veini hoidma külili (traditsioonilislt korgitud veiniga peab seda tegema, et korki niiskena hoida; vein ei lähe halvaks (trad korgiga 15% veinist läheb hukka) ja - Austraalia spetsiifiliselt - keeratava korgi eest ei pea paljudes BYO kohtades korkimistasu maksma. (Siin nimelt paljudesse restoranidesse võid oma veiniga kohale minna, lihtsalt tuleb maksta veinipudeli avamise pealt.)
Teine minu jaoks senitundmatu teema oli see, et punast ja valget veini ei tehta mitte punastest või valgetest viinamarjadest - punast veini kääritatakse koos nahaga, valget ilma nahata. Tegelikult muidugi loogiline - pigista sa valget või punast viinamarja, mahl on ikka samasugune kollakas.
Vot need olid siis seekordsed tarkusterad.

Nädala kokkuvõte

2007-05-04T19:10:00.000+10:00

Või õigemini kahe nädala kokkuvõte, sest nüüd on mul plaanis kirjutada pisut oma uuest tööst.
Tegelikult see ei ole päris riigiasutus ja pole ka päris terviseregister, nagu ma siin kunagi maha hõikasin. Tegemist on Austraalia õpetajate mittetulundusliku tervisekindlustusfondiga. Esiteks tuleks vist selgitada, et Austraalias on tervisekindlustusega üsna teistmoodi kui näiteks Eestis. Nimelt ei võeta sinu tervisekindlustuseks raha maksudest. Igaüks maksab ise - valib kindlustusfondi (siin on 5 suurt fondi ja siis terve hulk väiksemaid ja "kinniseid" fonde - neist viimastest suurim on seesama Teachers Federation Health) ja kindlustusmäära. Näiteks paljud noored ei taha üldse eriti kindlustuse eest maksta ja nii valivad vaid essential tervisekatte, mis katab vaid kiirabi kulud ja natuke miskit veel. Meie fondi kõige kõrgem tervisekate on aga näiteks Top Private Hospital + Ancillary, mis tagab arsti juures käigud, kõrgetasemelised erahaiglad, hambaarsti jpm. Ancillary alla saab kirja panna praktiliselt kõike - trennitasudest massaazide ja aroomiteraapiateni. Aga eks see kõik ei tule muidugi odavalt kätte ka.
Aga nüüd siis töö juurde.
Mina olen üks paljudest asjapulkadest liikmete osakonnas. Nii et kui keegi tahab liikmeks astuda, vahetab elukohta, tahab teistsugust kindlustuskatet, saab lapse, abiellub, sureb või või läheb teise fondi üle, siis info sellest käib läbi meie osakonna. Peamiselt putitame kõik kahte andmebaasi - üht üldist, kus on kirjas miljon asja ja teist dokumendihaldurit, kus on kenasti olemas kõik skännid tähtsatest dokumentidest. Skännide indekseerimine ja nende andmebaasis õigetesse asukohtadesse paigutamine on üks lõputu töö, teiseks on mul palju pistmist olnud aadressivahetustega. Kokkuvõttes on ikka suht nüri paberimäärimistöö. Ja osad töökaaslased on sellised, et võta üks ja viska teist. Eks ma olin eelmises töökohas ära harjunud ainult meeste seltskonnaga - see tähendab igasugust tagaselja sosistamist ja bitchimist ei olnud olemas, kõik arutati avameelselt ja värvikalt läbi. No siin uues kohas on ikka mehi ka, aga enamus massist on sellised kergelt ülekaalulised nooremapoolsed naisterahvad ja üks pidev sosistamine ja nännutamine käib. Õnneks (veel) mitte minu selja taga.
Aga tööl on ikka plusse ka.
Esiteks kontor on üsna kesklinnas, Central Stationi ja Hyde pargi vahel. St lõunapauside ajal pole igav ja saab kenasti linnas ringi vaadata. Tööle saan kodust kõndida - pool tundi!!
Õhkkond on üsna pingevaba - keegi ei pane tähele väikest hilinemist või varem lahkumist, kergesti saab vajadusel ka vaba päeva võtta.
Töö sisu pole just ajukirurgia, aga tegelikult juurde õppida on üsna palju. Eelkõige saan siin hea ülevaate igasugustest ametlikest dokumentidest - sünni-, surma- ja abielutõendid jms. Ja et ma loen hästi palju kirju läbi (et teada, kuhu see täpselt indekseerida või kellele edasi saata), siis on see ka suurepärane keeleharjutus. No ja igasugu muud lugematud pisiasjad. Rääkimata sellest, et saab ringi tuhnida inimeste eraelus. Aga jah, et ma allkirjastasin tööle asudes konfidentsiaalsusleppe, siis ma ei saa teile kahjuks sellest kõigest täpsemalt rääkida.
Aga üldiselt tundub, et õpetajad surevad kuskil 80ndates ja enamasti vähki. Stressi vastu võideldakse massaazi ja pilaatesega. Ja lapsi saadakse 30ndates.

Oeh..

2007-04-29T16:44:00.000+10:00

Nii et Eesti on viimaks ületanud ka siinse uudisekünnise - esialgu väikese uudisreana hommikuses teleprogrammis. Aga et ärksamad inimesed loevad ka muid uudisportaale, siis on tulnud siin omajagu seletada, mis hea pärast me vanu sõjamonumente tahame maha võtta. Siin on ju iga monument pühendatud vapratele austraalia sõduritele, ja et teistes maades võiks igasugused ajalooseigad olla märksa segasemad, ei jõua väga kiiresti kohale. Aga noh, selgitustöö jätkub.

Loomaaeda ja kohvikusse

2007-04-26T19:15:00.000+10:00

Kolmapäeval oli riiklik püha - Anzacu päev, mil mälestatakse Austraalia panust maailma sõdadesse. Igatahes tundus olevat paras päev, et viimaks ometi ära käia pealinnas Canberras (mis asub Sydneyst nii 300 km lõuna poole). Reisiplaan sai juba kaks nädalat tagasi ühel poola peol maha joonistatud. Minemas olid kolm autotäit rahvast, meie autosse olid lokeeritud Jareki head sõbrad Szymek ja Wojtek ja nii ei saanud me hästi alt ka ära hüpata, kuigi lahkumine varavalges ja läbi paduvihma (mis tolleks hetkeks oli pea lakkamatult sadanud kolm päeva) ei tõotanud head. Ja unenäod sooja teki all tundusid nii imemagusad... No vähemalt niipalju kaldusime üldplaanist kõrvale, et ei asunud teele kl 4 hommikul nagu teised autod (sest nad tahtsid läbi Wollongongi sõita), vaid kl 5 ja mööda otseteed.
Aga nagu teiste autode teekond ei kulgenud viperusteta (liigsetesse detailidesse laskumata eelkõige lõi laineid üks noormees, kes oli eelmisel õhtul liiga palju joonud), ka meil oli mitmeid vahepeatusi. Nimelt ma olin veendunud, et auto teeb mingit imelikku häält. Jarek muidugi pani mind kohe paika, et ma ei tea ju autodest midagi jne. Aga ma ju kuulen oma kõrvaga mingit plõksimist. Pidasime kinni, imetlesime Austraalia sügist (tee äärde oli tekkinud palju värvilisi puid), vaatasime kapoti alla (kõik tundus ok) ja sõitsime edasi. Ja ikka miski plõksib. Kui plõksimine läks nii valjuks, et seda lihtsalt ei saanud enam ignoreerida ja minu luuludeks pidada, siis tegime hädapeatuse tee ääres. Ja selgus, et me olime (ilmselt juba tükk aega tagasi) üle sõitnud mingist imepeenest traadipusast, mis nüüd oli end lootuselt paremasse esikummi sisse heegeldanud. Peale rattavahetust sõit kulges ladusamalt.
Peamine vaatamisväärsus Sydney-Canberra tee ääres on George järv, mis näeb iseenesest välja kui tasane heinamaa. Vett pole kusagil, aga äkki mingil muul aastaajal natuke on.
Canberra tundus imelik, teed laiad ja tühjad, pea ühtki inimest tänaval pole. Ilmselt me oleme juba niivõrd Sydney lõpmatu saginaga ära harjunud, et tavaline linn tundub nagu väljasurnud.
Käimas oli parasjagu Anzacu paraad ja sinna me esmajoones suundusimegi. Üritus toimus sõjamonumendi ees mööda - üllatus,üllatus - Anzac Parade nimelist teed. Peale marssijate muud rahvast oli üsna vähe. Aga sellegipoolest oli huvitav vaadata soliidseid vanapapisid medalite kõlinal mööda kõndimas. Oli ka Poola papide rügement, eestlasi siiski mitte. Kuulasime ära ka paar kõnet ja sõime tasuta jagatavaid hotdoge ja Anzacu päeva üritustega olimegi ühelpool.Taustal siis Canberra kuulus parlamendihoone mäe sees.

Canberra on ühe mehe poolt planeeritud linn. Siiani nähtud linnadest meenutab ehk kõige rohkem New Delhit - laiad teed, pikad vahemaad (st autoomanikele, mitte jalakäiatele mõeldud), palju ringteesid ja suur saatkondade osakaal. Canberra teeb üsna meeldivaks siiski see, et linna keskel asub järv. Linn on paigutatud kahele poole järve - ühe poole keskuseks on parlamendihoone(d) ja teisel poolel CBD ehk siis linnakeskus.
Parlamendihooned ongi Canberra suurimaks vaatamisväärsuseks. Neid on kõrvuti kaks. Vanem ja järveäärsem on nüüd kunstimuuseum roosiaedade vahel. Uus on mäe sisse ehitatud megamonstrum. Käisime seal organiseeritud ekskursiooniga ringi (Canberra üheks võludeks on see, et enamus vaatamisväärsusi ja muuseume on tasuta, ja isegi parkmine on tasuta)ja kuulsime, et maja ehitati mäe sisse, sest ei ole hea kui parlamendisaadikud rahvale mäe otsast ülevalt alla vaatavad. Sellegipoolest on neil saadikutel nüüd võimalus minna maja katusele ehk mäe otsa ja ikkagi tunda oma üleolekut.
Edasi tutvusime saatkondade rajooniga (ja vaatasime üle Poola saatkonna, Eesti oma siin teadagi pole). Kõige põnevam saatkondadest oli siiski aborigeenide oma. See on püstitatud telklaagrina vana parlamendihoone ette. Ma siis küsisin kohe viisa ka ja tegin väikse piketi.

Canberra kõrghetkeks oli siiski külastus teaduse ja tehnoloogia muuseumi. See on üks vähestest muuseumitest, kus sissepääsu eest tuleb maksta, aga et jõudsime sinna vaid tund aega enne kinnipanekut, siis saime taas ilma piletita sisse. See on midagi heureka laadset, kuigi ei saa ise seda võrdlust tuua, sest pole heurekas käinud. Aga igatahes muuseumi ülesehitus oli suurepärane, igasuguseid põnevaid näpitavaid asju oli tohutult. Mulle imponeeris kõige enam ilmateaduse sektsioon. Seal sai uurida pilvi, tuule puhumist, laineid, kuupäeva vaheldumisi jne..ei midagi väga uut, aga minus lõi ikka välja geograafiaõpetaja, et ah, küll oleks ikka hea siia koolilastega tulla.
Ilmaruum läks sujuvalt üle võimsa maa ruumiks. Ja seal sai uurida tsunaamisid, äikest ja mingil koletumal eksitusel sattusin ka ruumi, kus pandi kiiresti uks kinni, tuled ära ja öeldi, et nüüd elame üle ühe väikese maavärina. See oli hästi organiseeritud maavärin, raamatud kukkusid ja külmkapi uks lõgises, lõpuks tekkisid praod seina ka. Aga midagi selles maavärina raginas ja kopsimises äratas mu kõhus üles mõned väga valulikud mälestused.
Muuseumist väljudes oli võimalik kõndida läbi liikuva peegeltoru (st jalgrada iseenesest ei liikunud, aga selle ümber liikus suur toru). Hoiatati ka, et need, kel on tasakaaluhäired või merehaigus vms peaksid seda toru vältima. See oli igatahes superänksa ja uskumatu värk. Su mõistus teab, et tegelikult oled stabiilsel rajal, aga meeled petavad nii, et peaaegu võiks pikali kukkuda.

Ja sellega oli ka me Canberra külastus ühel pool. Väike kohvikutuur pealinna keskuses ja juba pidimegi hakkama tagasi sõitma. Igatahes Canberrasse võiks tagasi küll minna - palju muuseume jäi veel nägemata ja sõbra Brentiga jäi ka kohtumata.

Blogindusest

2007-04-21T10:09:00.000+10:00

Blogimine võib olla nii ettearvamatu. Mind huvitab, kuna tekivad esimesed blogidel põhinevad kohtuprotsessid - näiteks laimamise üle. Ja kuna esimesed blogid keelatakse (ja tekivad kohtuprotsessid sõnavabaduse üle).
Ma olen oma blogi teadlikult hoidnud üsna üldise ja ebaisikliku, pigem rääkides maast ja ilmast. Ja kui siia satub lugejaid, kes mind tegelikult ei tunne, siis võin kinnitada, et vaevalt ma täpselt selline olen nagu siit blogist ettekujutus võib tekkida. Maru raske muidugi endal seda hinnata ka.
Igatahes mulle on blogimine toonud ainult positiivseid kogemusi. Ühelt poolt aitab see mul endal mõtteid korrastada ja jätkuvalt eesti keelseid ja (suhteliselt) loogilisi lauseid kokku seada. Rääkimata sellest, et vahel on nii tore lugeda, mida ma tegin näiteks aasta tagasi. Ja vanu postitusi lugedes ei meenu mulle ainult kirja pandud seigad, vaid ka igasuguseid muid asju - kuidas ma näiteks Yogyas arvuti taga klõbistasin, külalapsed akna taga kolkimas: "Helle-Mai, tule välja, Merapi tossab"(mul oli nimelt käigus väike naabervalve, et huvitavamaid asju mitte maha magada). No ja igasugused muud asjad.
Mis toredat veel blogimisest välja on tulnud, on see, et olen tundma saanud mitmeid huvitavaid inimesi. Indoneesiasse sattus kaasmaalasi vähe, aga kui keegi kirjutas, et on mu kodulinna saabumas, siis alati püüdsin nendega kokku ka saada (kui muidugi kirjutajal endal selleks aega või huvi oli). Nii sain näiteks teada, et kõrged (kuigi noored) eesti riigiametnikud on võimelised täitsa tavaliste backpackeritena ringi rändama. Kahju, et tolleks kohtumishetkeks olime ise vaid napid nädalad Yoygas elanud ja alles oma majja sisse kolimas, ja nii ei saanud me neile huvitavaid seiku kohalikust elu-olust kuigipalju tutvustada. Aga ma arvan, et meid hiljem külastanud valdavalt loomaarstidest koosnev seltskond sai sealsest külaelust ehk pisut rohkem aimu. Ja mina sain teada, et meie supertavalisena tundunud kass Ha on tegelikult eksootiline asiaatlik iludus huvitava triibumustriga.
Igatahes fakt on see, et arvatavasti Eestis poleks me nende inimestega kokku sattunud - linnad, erialad, vanused, tutvusringkonnad teised (kuigi nagu Eesti puhul ikka, mingisuguseid puutepunkte ja ühised tuttavaid leidub alati). Austraalias muidugi eestlasi on märksa rohkem ringi liikumas, aga mitmeid toredaid kohtumisi ja tutvumisi on olnud sellegi poolest. Enamasti need tutvused on tekkinud küll orkuti kaudu, aga ka blog on mänginud oma pisikest rolli.
Viimaseks taoliseks kohtumiseks oli Heli ja Madisega Tallinnast. Madis tegeleb seal sellise huvitava projektiga. Ja ma ei tea, kuivõrd ma suutsin neile Sydneyt pisut teise nurga alt tutvustada kui nad ehk üksi kaardi järgi orienteerudes oleksid näinud, aga igatahes nemad avasid minu silmad tuhandetele pisiasjadele, mis mulle juba tundusid nii tavalised või märkamatud. Ja asjadele vahelduseks teiste inimeste silmadega vaatamine on ju alati see kõige huvitavam asi.
Siit ka siis see blogide paeluvus minu jaoks :).

Siit ja sealt nurgast

2007-04-19T07:37:00.000+10:00

Viimase nädala jooksul oleme käinud kahel Poola üritusel ja (mina üksi) kahel Eesti üritusel. Nii et hulganisti rahvuslikke üritusi pluss veel reedeõhtune BBQ meie juures, mis oleks kvalifitseerinud kolmanda Poola üritusena, kui Jacob ja üks ta sõber poleks osa võtnud.
Igatahes sellest intensiivsest seltskondlikust programmist on jäänud mu ajju kõlama, et misiganes probleeme kellelgi poleks (töö, viisa, raha, kool vms vms), Austraalia on sellegipoolest pagana mõnus.
Eriti just laupäevasel Poola peol (pisikeses Canterbury korteris, kuhu kogunes ligi 20 inimest ja möll kiskus lõpuks üsna suureks) mõtlesin, et küll meil eestlastel on ikka Working Holiday viisaga vedanud. See avardab maailma mõõtmatul ja mugaval moel. Poolakad, kes siin on, on aga läbi teinud tõelise kadalipu - taotlenud tudengiviisa, mis maksab 4000 krooni (pluss veel tervisekontrolli eest paar juurde), maksnud kooli eest (mille tase pole enamasti kuigi kõrge) ja kõige lõpuks on nad aheldatud ühte linna, kus nad peavad käima 20 tundi koolis ja saavad sellega õiguse töötada nädalas 20 tundi. Noh, et osades koolides ei pea kõiki tunde täis istuma ja enamus piirangutest hoolimata töötavad täisajaga, see ei loe. Igatahes kõigest sellest hoolimata nad tulevad siia ja ütlevad, et see on parim asi, mida nad kunagi teinud on.
Enamusel neil poolakatel on magistrikraad (nagu meie 3+2 süsteemi oma), nad on töötanud normaalsetel kohtadel kas Poolas või kuskil Lääne-Euroopas. Ja siin alustavad nad tööd ettekandjate, koristajate, liiklusreguleerijate, laotööliste vms -na, ikka selle 20 tunni piirangu tõttu. Ja nad ei kaeba. Eks muidugi paljud tulid siia ka keeleoskust parandama ja nii kui natuke soravam keel suus, leiavad ka paremaid töökohti, aga lihtne ei ole. Aga kõik on enamvähem oma eluga rahul (aastaks paariks). Sest Austraalia on nii tore ja elu nii murevaba. Poola, tundub, et hetkel seda pole.
No ja tuleb tunnistada, et ka meile sobib hetkel Austraalia elu suurepäraselt. Et ma pole käinud põllul tööl, siis ei saa ma kahjuks oma WHM viisat teiseks aastaks pikendada..Nii et kui tahame jääda, peame arvatavasti samuti tudengiviisa taotlema. Väike lootus on, et Jarek saab selle aasta jooksul tööviisa (sest ta töötab natuke firma heaks, kes Kesk-Euroopa tudnegeid siia toob), aga selle kõigega läheb arvatavasti kauem, kui minu viisa kehtib.. Nii et ühesõnaga, ei ole kerge. Aga sellegipoolest tahaks jääda, mitte ehk eluks ajaks, aga mõneks aastaks küll.
Eile läksin Jarekile töö juurde vastu ja sõitsime randa. Lained on soojad, kuigi väljas on pärastlõunati juba jahe. Pärast kooserdasime plätude, liivaste jalgade ja soolasest veest tilkuvate juustega mööda linna ja käisime poes süüa ostmas. Ja keegi ei vaata sind imelikult, see on siin nii tavaline. Ja see kõik on nii nauditav.
Ma ei teagi, mis ma kogu selle jutuga täpselt öelda tahan.
Eks meil on olnud ka siin madalseise - eelkõige selle tõttu, et tunned, et oleks aeg muretseda korralik töökoht, teha oma eluga midagi asjalikku (kuigi tegelikult, mida asjalikku on lõputus töörügamises, rutiinis ja stressis?). Üteme nii, et vähemasti võiks olla amet, mis mis pakub rahuldust ja rõõmu ja mida saab teha vahetevahel või läbi projektide. Jah, õige vastus minu jaoks on kartograafia või sinna suunas, aga nagu ma olen näinud, sellise töö saamine siin ei ole nii kerge ka. Seda enam, et mul pole aastaid soliidset töökogemust ja praegune viisaseis diskvalifitseerib mind travelleriks. Nii et järgmisest esmaspäevast lähen ma oma nobedate näppudega uuendama järjekordset andmebaasi, sedakorda Rahvuslikku terviseregistrisse. Vähemasti on nende kontor kesklinnas ja nii saan ma lõunapausil kenasti ringi patseerida, mitte jõe ääres linde toita nagu eelmises kohas.
Ja kui keegi tahab Austraaliasse tulla (ja WHM viisat mingil põhjusel ei saa - üle 30 või on lapsed vms), siis Jareki kaudu (jarek@australiaonline.pl) saate hästi suure valiku koole ja odavaima hinna, ja neil on siin ka oma supersõbralik kontor kesklinnas. See oli siis reklaamiks :)

Meil siin on kell kaks öösel

2007-04-14T01:35:00.000+10:00

Vahel on tore teha asju, millel pole suuremat mõtet..Kuigi tegelikult - mille järgi hinnata ühegi tegevuse mõttekust, või mõttetust?

Ärakäik

2007-04-10T14:22:00.000+10:00

Spontaansed otsused on mulle alati meeldinud. Nii et kuigi enamuse eelmisest nädalast olime plaane pidanud, kuidas sõita pikaks nädalavahetuseks Melbourne´i, siis neljapäeva hommikul enne tööle minekut muutsime meelt ja otsustasime sõita hoopis teises suunas ja vaadata üle NSW põhjapoolsem rannik ja ehk ka jupike Queenslandi.
Tuleb kohe ka tunnistada, et tegelikult me nii kaugele ei jõudnud. Seekordse retke põhjapoolseimaks punktiks jäi suvaline parkimisplats Byron Bay ja Brunswick Headsi vahel, alla saja kilomeetri QLD piirist. Aga reis oli nii ehk naa pikk (kilometraazilt, mitte ajaliselt) ja elamusterohke.
Hakkasime sõitma neljapäeva pärastlõunal - Jarek tuli ta mulle töö juurde järgi ja korjas minu, lillekimbu ja paar prisket shokolaaditorditükki (osa suuremast ja mu nimega ehitud tervikust, mis viimase tööpäeva puhul üsna ootamatult kohale oli ilmunud) peale.
Ja otse minekut me tegimegi - ilmatuma kaarega, et vältida ummikutest pundunud kesklinna. Me polnud kaugeltki ainukesed, kes tol pärastlõunal linnast välja saada tahtsid. Nii et Sydney läbimiseks kulus pea kaks tundi. Veel paar tundi edasi, tihe liiklus ja tume vihmapilv meid pimeduses jälitamas ja me otsustasime suvalises kohakeses kinni pidada ja öö mööda saata.
Igatahes oli meil reede hommikuks tubli eelstart enamuse puhkajate ees ja edasi läks reis märksa mõnusamalt ja sujuvamalt. Kolistasime mööda rannikut läbi pisikeste linnakeste, rahvusparkide, randade jms ringi. Reedese päeva eredaimaks hetkeks oli vist Crowdy Head ja sellele eelnenud North Brotheri mägi.
Ilm oli nagu Iirimaal - tuul, vihm, päike ja vikerkaared segi. Ma vist polegi elusees nii palju vikerkaari nii lühikese ajaperioodi vältel näinud. Sama kehtib vist vihma kohta. Ütleme nii, et auto sai pidevalt puhtaks.
Samas aga kui vihma poleks pidevalt sadanud, siis poleks me arvatavasti kuigi kaugele ka jõudnud. Lihtsalt liiga palju ilusaid inimtühje randu jäi teele. Aga et ilm oli nagu ta oli, siis rannal peesitamise asemel jooksime peale iga suplust hammaste plaginal autosse.

Ok, see jutt kipub juba liiga pikaks ja ma ei hakka teid me reisi üksikasjadega tüütama (et käisime seal, siis tegime seda ja siis sõime lõunat), aga paar eredamat momenti mainin ikka ära.

Crescent Headis astusin näiteks ühe pruunika mao peale. Peale seda hüppasin huilates umbes meetri kõrgusele õhku, mis andis ussile võimaluse põgenemiseks. Ei tea, kas oli üldse mürgine madu ja ei tea ka, kas ma äkki ta selgroo murdsin. Peale seda iga puunott või kahtlane saapapael tekitas mus hirmujudinaid ja murul istumiseks kogusin igas paigas tükk aega julgust.

Byron Bays oli käimas blues ja roots festival, midagi õhkõrnalt Viljandi folgi taolist. Festivalile me minna ei saanud (piletid oleks pidanud juba umbes aasta eest ära ostma), aga linn oli rahvarohke ja festivalimeeleolus (loe: vihma sadas vahetpidamata). Jacob, kes tänu oma hipivanematele Byron Bays üles kasvas, mainiski pärast abivalmilt, et seda festivali kutsutakse ka Annual Mud Fest. Aga muidu mulle Byron Bay meeldis. Või vähemasti tekitas oma viirukihaisu ja pisipoekestega nostalgiat selliste Aasia rändurmekade järgi nagu Kathmandu või Khao San Rd.

Byron Bays asub ka Austraalia maismaa idapoolseim punkt. Võtsime seal koos vihma ja delfiinidega munapüha päiksetõusu vastu. Shokolaadimune koksisime ka.
South West Rocks Coffs Harbourist natuke lõunas oli mega. Ilm oli viimaks tuulevaikne ja vihmavaene, me ööbimiskohas hüppasid kängurud ringi ja muidu avastasime täiesti imetabaseid paiku Rocksi lähedal. Järjekorne koht, kuhu kindasti tahaks kunagi pikemaks naasta. Sobib ideaalselt ka perepuhkuseks (vihje Mutukale :).

Tagasi Sydneysse sõitsime mööda pisikesi teid - meid hirmutati igal pool meeletute ummikutega. Kokkuvõttes ummikud olevat ära jäänud (õnneks ei juhtunud ühtki suuremat avariid vms), aga meie teeke läbi Maitlandi, Cessnocki ja põllu- ja metsavaheliste külakeste oli täiesti suurepärane. Kuigi jube pikk. Viimasel päeval sõitsime (st Jarek sõitis) vist ligi 600 km. Aga igatahes koju me jõudsime. Ja hammas on väga verel uute ja pikemate reiside järele.

Panen kunagi hiljem ehk rohkem pilte üles.

Täna on...

2007-04-05T13:18:00.000+10:00

..viimane tööpäev ja see täidab mind ausalt öeldes rõõmuga. Olen kogemuse ja toredate inimeste võrra rikkam. Ja valmis edasi liikuma.

Esiteks liigume näiteks põhjapoole - plaanis on väike roadtrip. Aga sellest kunagi hiljem.

Häid munapühi!

Kuidas hüpata kaljult

2007-04-01T08:07:00.000+10:00

Küsimus peaks ju tegelikult olema pigem "miks hüpata kaljult?". Samas põhjendus on silmaga nähtav, eks ole. Kas pole kaunis vaade?
Mis puutub aga küsimusse "kuidas?", siis minul lähevad sellele mõeldes põlved nõrgaks.

Tegemist siis spordialaga hanggliding (rippliuglemine??), millega tegelemiseks üks parimaid paiku maailmas pidavat olema Stanwell Park Sydney lähedal.
Lühidalt öeldes - tiivad selga ja minema. Kusjuures nad isegi ei jookse hoogu võttes. Kõnnivad kalju äärele ja liuglevad minema. Natuke otse ja siis järsult kõrgustesse.
Kuni tõmbuvad täpiks. Ma ei tea, kas ja kus neil lõpuks maanduda õnnestub.

Muide rippliuelda saab ka tandemis - ja hinnad pole sugugi astronoomilised, u 2000 krooni. Tuleb selle peale vist mõelda.
Eilne ekskursioon oligi taas väga tore. Meil oli seekord kaasas ka paar poolakat. Käisime Kuninglikus rahvuspargis ja Bundeena külakeses, mille külje all asub ütlemata idülliline Jibboni rand, kus vesi lainetab ereroheliselt (st ilma suuremate laineteta) ja kus polnud mitte kedagi. Ja purjekad läksid merele.

Earth hour

2007-03-31T07:55:00.000+10:00

Täna õhtul tähistab Sydney Maa Tundi - kell pool kaheksa õhtul kutsutakse kõiki üles tunniks ajaks tuled ära kustutama ja nautima pimedust ja selget tähistaevast. Tundub, et see plaan läheb läbi ka - vähemasti promo on olnud suur ja inimesed ootavad seda tunnikest põnevusega. Me vist lähme sel ajal Newtowni peale kolama - vaatame, kuidas kõik kohvikud ja pubid küünlasäras helendavad. Või siis lähme kesklinna - ega seda ka igapäev ei näe, et Sydney öine tuledesäras postkaardivaade muutub mustaks eimillekski.

Praegu aga randa..tuleb ju suvest veel viimast võtta. Täna hommikul aias ringi patseerides oli mul tõeline Eesti suve moment - varahommikune külm värskus ja samas juba tunne, kuidas peagi päike kõrgemale pürgib ja kõrvetama hakkab.
Eile lõunaajal märkasin aga endalegi üllatuseks, et üle kuude esimest korda olen valinud lõunasöögikohaks päikselise laua - siiani olen alati varju hoidnud, liiga kuum.

Vot sellised luulelised mõtisklused siis täna hommikul :)

Pajast, katlast ja dilemmadest

2007-03-28T13:07:00.000+10:00

Huvitav kui vanaks peab inimene elama, et lõpuks ometi oskaks enda eest seista? Ma arvasin, et ma juba oskan, aga eilne päev oli tõestuseks, et arenguruumi on veel kõvasti.
Asi sai alguse sellest, et minu töökohale hakati otsima uut inimest. Kõik oli ok - minu lubatud 6 kuud on peagi täitumas, boss rääkis mulle plaanidest pikalt ja laialt, tutvustas kõiki kandidaate jne. Mul on sellest tööst teatav tüdimus ka juba tekkinud (kas see on see rutiin, mille üle kõik kurdavad ja millega mul seni väga vähe pistmist on olnud?), nii et kokkuõttes oli see uudis pigem positiivne kui negatiivne
Hakkasin minagi vaikselt tööd otsima ja saatsin avalduse ühele üsna huvitavalt kõlavale projektile - NSW valimistega seonduvale andmesisestustööle. Reedel küsisin end varem töölt ära, panin kenad riided selga, kõrged kontsad jalga ja käisin intervjuul ja teste tegemas. Sain selle töö. Tegemist küll vaid paarinädalase asjaga, aga et sisse jäävad nädalavahetus ja ka Suur Reede, siis tunnipalk oleks parimatel hetkedel küündinud kuni 600 kroonini tunnist.
Ja selle asemel, et esmaspäevahommikul bossi kabineti uksele koputada ja öelda, et jah Brett, oli tore, aga neljapäevast alates olen ma uuel tööl (asi, milleks mul tempina täielik õigus on), lasin tal hakata heietama sellest, et kui hea ja oluline tööline ma ikka olen olnud ja kui väga nad mind hindavad ja et kui ma nüüd nii kiiresti lahkun, siis see jätaks nad nii ebamugavasse olukorda ja kes siis uut töölist välja õpetab jne jne. Lühidalt ei tahtnud nad mind kuidagi minna lasta. Rääkis sellest, kuidas nemad on mind kohelnud kui päristöölist (kuigi ma olen ainult temp) ja nüüd on minu kord samaga vastata. Ühesõnaga ta rõhus mu südametunnistusele ja viisakusele ja kokkuvõttes kasutas mind ära. Küsimus tegelikult oli kuues tööpäevas - uus tööline peaks alustama järgmisel nädalal. Ja kui mina siia tulin, siis ei õpetanud mind suurt keegi, ise õppisin ja tegin.
Aga mul oli tõepoolest suur soov seda valimiste tööd teha - nii vahelduse, ajastuse, kogemuse kui raha mõttes oleks see olnud mulle kasulikum. Kolm korda käisin Bretiga juttu ajamas ja kolm korda lahkusin pisar silmas ja lubades, et ok, ma jään.
Ok, ma ei viitsi kõiki pisiasju selgitama hakata (mida on palju) ja eelnevast jutust jääb kindlasti mulje, et boss tegi kõik kõige õigemini ja mina olen see paha, aga nii see tõesti ei ole. Oleks ma austraallane, poleks ma kellelegi midagi öelnud, oleks alustuseks nt sickie võtnud (st nö haigeks jäänud) ja siis poleks keegi midagi kobiseda saanud. Iga teine inimene meie osakonnas saab päevapealt mitte välja ilmuda või kuhugi ära sõita, ainult mina olen see asendamatu, kelle tööd keegi teine muuseas ära ei saa teha. Järelikult olen ma teinud Austraalia mõistes liiga palju tööd. Puhas rumalus ja naiivsus. Ja järjekordselt hea õppetund.

Tsunami

2007-03-26T07:29:00.000+10:00

Eile n2idati telekas filmi tsunaamist - noh selline ysna ettearvatav film, kust ei puudunud egoistlikud ajakirjanikud, saamatud poliitikud, 6ilsad kohalikud, vaprad turistid jne. Aga filmis kasutati palju "p2ris" filmil6ike tollest ajast - tsunaami ise, kylad, mis muutunud pilbasteks, laibakuhjad jne. See oli piisavaks t6ukeks, et unes taas l2bi elada yks maav2rin.
Lugesin hiljuti ajalehest, et praeguste muutunud kliimatingimuste juures on v2ga t6en2oline, et iga inimene elab oma eluaja jooksul yle v2hemalt yhe looduskatastroofi (v6i noh ehk ei ela ka..). Ma pole juba tykk aega tolle maav2rina peale m6elnud, aga tegelikult on nii, et oleks m6ni sein olnud n6rgem, m6ni katusepaneel halvemini kinnitatud - ja eelk6ige maav2rin kilomeetri v6rra rannikule l2hemal) ja me oleksime ka muutunud kurvaks statistikaks.

been there, done that

2007-03-25T08:35:00.000+10:00

Ammu polnud juba linnast välja saanud. Otsest plaani, et kuhu ja milleks, ei jõudnudki valmis teha, aga vajadus linnast ära sõita oli täiesti pakiline. Ja et laupäeva hommikul seda kõike teha võimalikult kiiresti (st mitte veeta tunde linna suburbia läbimiseks), siis hüppasime autosse otse voodist kella 7 paiku hommikul ja sõitsime lõunasse. Lõunasse sellepärast, et sealtkaudu saab linnast kiiremini välja (eelduseks, et sõidu alguspunkt on Darlington üsna kesklinnas). Lappasin sõidu pealt kaasahaaratud brozüüre (Jarek on kõva kogumismaniakk ja me toa nurgas kõrgub sadu klantsköiteid ja voltlehti, mida ta oma sagedastelt retkedelt turismiinfobüroodesse ja messidele ära toob) ja nii seadsimegi sihiks Kiama ja Gerringongi rannaäärsed alad nii 100-130 km Sydneyst lõunas.
Wollongongi lähedal Illawarra järve ääres hommikust süües modifitseerisime pisut seda vastvalminud plaani ja otsustasime esiteks sõita mägede poole Jamberoo rohelisi künkaid vaatama.
Ja need künkad olid nii imeilusad ja rohelised (viimasel ajal on nimelt üsna tublisti vihma tulnud),lehmakarjad uitasid neil idülliliselt ringi ja siin-seal künka otsas paistis mõni talumaja-villa. Ja kas ma juba mainisin, et küngaste otsast paistis enamasti meri ka kätte?Väike kohalik tee oli autodest tühi ja see kõik kokku oligi just see, mille järgi mul oli kogu eelneva nädala suur vajadus olnud.
Sellest vaikusest ja idüllist innustust saades lükkasime rannaplaanid veelgi edasi ja sõitsime veel pisut sisemaa poole, kus kaljuotsas kõrgus soine Barren Head loodusreservaat. Koha, kellaaja ja suuremate vaatamisväärsuste puudumise tõttu (noh isegi kohvikut polnud) polnudki seal mitte kedagi. Tegime nii tunniajase tiiru ja vaatlesime linnukesi põõsastikus. Üks väga vinge vaatepunkt oli ka, kust nägi kilomeetreid rannikut, aga et päike oli selleks ajaks juba kõrgel, siis oli vaade üsna ähmastunud.
Järgmiseks pidasime kohvipausi Jamberoo külas. See on nende rulluvate karjamaade keskus. 1820ndate paiku tulid valged mehed, tegid vihmametsa asemele põllud ja ajasid kohalikud aborigeenid minema. Muidugi rajasid nad ka pubi ja paar teist peent hoonet, mis praegu klassifitseeruvad kui Austraalia väga vanad ajaloolised vaatamisväärsused.
Igatahes Jamberoo on kena puhas värviline külake, golfiväljakuga keskel ja elanikkonnaga, mille keskmine vanus on sinna suuremate numbrite kanti.
No ja siis seadsime suuna juba Kiama poole. Kiamas on üks suur vaatamisväärsus ka - blowhole, kus lained kalju seest läbi hüppavad ja tekitavad sama efekti, mis mentose kommi dieetkokakoola pudelisse panemisel (ärge kodus proovige). Kahjuks eile olid lained valest suunast ja blowhole ei näidanud end kogu hiilguses.
Edasi käisime paaril rannal - Werri rand Gerringongi läheduses oli neist vingeim. Lained olid päris head ja on tõeline rõõm olla rannal, kus on vaid käputäis inimesi ja ei pea pidevalt peale passima, et kellegile mitte otsa sõita. Ranna lõunatipus oli ka piknikulaud, mis taaskord peab vist klassifitseeruma kui parima vaatega seninähtutest.
Selleks ajaks olid tumesinised pilved taevasse kogunema hakanud ja paistis et kohe-kohe on suuremat sorti vihm tulekul. Seega ei õnnestunud mul kuidagi Jarekit veenda, et kuhugi ööseks telkima jääda. Tol hetkel mulle see tagasi Sydneysse sõitmise plaan kohe üldse ei meeldinud, aga ega mina ei hoia ju rooli, eks ole. Ja vihma hakkas tõepoolest sadama, ja suurtes kogustes ja suurte tuultega toeks.
Koju jõudes olin mina läbimärg (ma pidin ju autost välja hüppama ja garaazi ust avama) ja me mõlemad surmväsinud.
Ma ei tea kuidas ma lasin end veenda, et tuleb veel minna Ashfieldi Poola klubisse peole. Jareki koolikaaslased olid minemas ja kutsusid meid ka kaasa. No ja läksimegi. Pean tunnistama, et Eesti majas käies mul tekib tunne nagu aeg oleks kuskile 70-80ndatesse seisma jäänud. Nüüd võin kinnitada, et see pole mitte ainult EM probleem, Poola maja mõjus täpselt samasugusena. Selle vahega, et kui EM tekitab selle tunde eelkõige läbi sisekujunduse, siis PM oli tulvil hämmastavaid inimesi. No muidugi üritused on ka üsna teistlaadi. Poola majas on näiteks pidevalt tegutsev baar ja restoran (päris head söögid olid, tuleb tunnistada). Laupäevahilisõhtuti toimub ülakorrusel ka disko. Uksehoidjal oli kikilips. Diskosaalis redutavatel neidudel plaatinablondid juuksed ja tiigrimustrilised topid. Diskopall keerutas end laes ja pildus neoonvärve, kellegi Steve ühemehebändile taustaks näidati Poola rannapidu. Aga üldiselt rahvast oli liiga vähe, et midagi toimuma saaks (aga teadjamad rääkisid, et vahel on ruum pungil täis ja tantsitakse ka laudadel). Nii et enamus ajast ajasime Jareki koolikaaslastega juttu ja mekkisime Poola õlut.
Nii see nädalavahetus tundubki kibekiirelt mööduvat.. Vihma praegu sajab (ja mu jalad laua all külmetavad), Jarek läks poodi mune ja peekonit ostma, et teha meile üks suuremat sorti iiri hommikusöök. Karta on, et varsti jõuab õhtu kätte ja siis tuleb juba esmaspäev...

Jaaniussikeste marss

2007-03-20T07:12:00.000+11:00

Pühapäeval käisime taas suurtes rahvamassides ekslemas. Sedakorda oli põhjenduseks Sydney Sadamasilla 75. juubel. Täpne avamiskuupäev oli tal küll 19. märts (1932), aga et see langeb sel aastal esmaspäevale, siis tehti sillake päeva võrra vanemaks ja üritus ühildati Kai sünnipäevaga. Palju õnne!!
Ilm oli pilvine ja hall, nii et polnud tahtmist liiga vara linna tormata. Kogu päeva toimusid küll linnas üritused - laevaparaadid ja meelelahutusprogramm jne. Päeva läbivaks sündmuseks oli aga võimalus jalutada üle silla - kenasti keset teed. Nimelt sild oli autodele suletud (vaid rongid said tast üht äärt pidi üle sõita) ja jalakäijatele avatud. Kõik oli muidugi äärmiselt organiseeritud. Jalutada soovijad pidid end enne internetis registreerima jne. Tegelikult keegi seda lõpuks ei kontrollinud, kes ja mis ajal jalutab. Meie valisime õhtuse aja ja jõudsime silla põhjapoolsemasse otsa poole seitsme paiku.
Kõigile jalutajatele jagati välja nokkmütsid. Hommikupoole olid mütsid helerohelised, meie saime aga oranzid tulukestega mütsid. Energy Australia oli üks peasponsoritest ja sestap oli siis õhtuste kõndijate mütsile sisse monteeritud pisike patareiga tuluke. Kui tuhanded inimesed niimoodi hämaruses helendavate mütsidega üle silla voolasid, siis oli vaatepilt üsnagi vinge.Päikeseloojangule oli sätitud ka aborigeenide sillaõnnistus tseremoonia. See hakkas pihta kui olime jõudnud umbes silla keskpaika (Ärge arvake, et see on mingi väike sillake. Täpset pikkust ma ei tea, aga brozüüris oli kirjas, et jalutuskäik on orienteeruvalt 3-4 km pikk). Umbes veerand kaheksa keerati kinni valjuhäälditest tulnud ajaloolised raadiokatkendid ja asendati need abode mediteeriva joiuga. Silla äärtes pisteti põlema kuhjad kummipuu lehti, ning toss varjutas kiiresti kogu silla ja õhus hõljus imeline suitsulõhn. Tundsin end kui suvisel Eestimaal küdeva sauna ligiduses. Pimenedes projekteeriti sillale ka mitmevärvilist valgust ning üles riputatud tuulekellad kõlksusid harmooniliselt. See kõik kokku oli lihtsalt imeilus.
Mütsid muide helendavad veel praegugi (päev hiljem) kapinupu küljes rippudes.

Sügis läheneb

2007-03-14T18:35:00.000+11:00

Täna peale tööd ujumas käies tajusin esimest korda, et vesi on mõnusalt soe. Paraku see tähendab, et ilmad lähevad tasahilju jahedamaks.

Pagan

2007-03-13T18:34:00.000+11:00

Täna oli täitsa pael päev. Tuli välja, et minu viimase kolme nädala töö on firmale maksma läinud umbes 15 000 dollarit. Ja ei, kahjuks polnud see kaugeltki mu palgatulu, puhas liigkulu.
Õnneks polnud see aga otseselt minu süü.
Nimelt hakkasime me kolme nädala eest välja saatama Star Tracki pisipakke. Muidu saadame Startrackiga ainult suuremaid pakke ja kõik pisike pudi-padi läheb Tolli kullerfirmaga. Nojah, ja nende pisipakkide saatmiseks - nagu täna selgus - on kaks erinevat viisi, overnight ja nationwide. Kuna jutt oli koguaeg, et proovime pakikesi saata Tolli võrdluseks (millega kõik läheb üleöö ehk overnight), siis muidugi ma valisin pakikestele saatekleepse tehes rippmenüüst overnight.
Nende pisipakkide puhul pole võimalik saatekulusid arvutada ka ja nii me keegi ei teadnudki midagi..kuni täna saabus Startracki arve. Iga overnight pisipaki eest, mis ei asu suurlinnas küsitakse seal kuni 58 dollarit lisatasu. See on muidugi röövimine päise päeva ajal (eriti, nagu selgub, paljud pakid ei jõudnud ikkagi järgmiseks päevaks kohale). Homme tuleb me Startracki kontomänedzer koosolekule ja paratamatult osa süüst tuleb tal enda kaela võtta. Sest ei meie mänedzer Brett, ülevaataja Brad ega tööline ehk mina ei teadnud sellest duaalsest pakisüsteemist midagi. Just seesama Startracki mänedzer aga oli Brettile hirmasti peale käinud, et proovige ikka meie uudset pisipakiteenust - eriti soodus ja kiire. Ning seal juures unustas selgitamata vahe, mis neil kahel pakiliigil on. Et mina tegin kõik kenasti juhtnööre mööda (ehk nagu Brad mulle alguses näitas), siis käsutäitjana olen süüst puhas.
Aga jama ikkagi, eks homme ole näha, mis saab..

Mis muidu vahepeal teinud oleme.. Laupäevaõhtul käisime bowlingut mängimas. Olime mina Jarekiga, Gea Leoga ja Rita Garrethiga ja veel üks nende sõber. Gea ja Rita on mõlemad Viljandi tüdrukud (no tegelikult mina ju poolenisti ka). Gead tunneme juba ammu, aga Ritaga kohtusin mina esimest korda. Tema abikaasa on iirlane. Ja et Gea kallim Leo on mehhiklane, siis tuligi taaskord välja, et eesti tüdrukud on kõik välismaalastel mehel. Mäng oli täitsa tore, kuigi Rita oli teistest peajagu üle (väidetavalt algaja õnn) ja veeretas pidevalt täislööke välja.

Ülejäänud nädalavahetus, välja arvataud varahommikused rannaskäigud, kulus üsna töiselt. Nimelt me, või noh tunnistagem ausalt, pigem Jarek, on ametis projekti kallal, mis loodetavasti võimaldab meil paariks aastaks siia Austraaliasse pesitsema jääda. Ja eelkõige teha midagi asjalikku ja huvitavat. Aga eks sellest kõigest kunagi hiljem. Tibusid pidada lugema ju kevadel..või oli see hoopis sügisel?

Fashion Pack

2007-03-06T07:07:00.000+11:00

Just on ilmunud Eesti Naise märtsinumber ja seal sees ka Epp Petrone kirjutatud lugu blogidest - minu blogist räägitakse seal ka. Ja tõepoolest, loendur kohe teavitab, et siin on hulk uut rahvast liikvel. Hea siis, et leidsin parasjagu midagi üldiselt põnevat, millest kirjutada.

Sain eelmisel nädalal ühelt töökaaslaselt (klienditeeninduse tibilt) raamatu. Alustuseks olin üllatunud, et ta mulle selle tõi ja soovitas mingil põhjusel soojalt lugeda. Raamatu autor on Marion Hume ja pealkiri The Fashion Pack. Ilmatuma paks raamat - oma 700 lehekülge. Kaanekujunduse ja temaatika järgi otsustades ma ise poleks seda raamatukogu riiulist küll välja võtma hakanud. Lugu keerleb aga moetööstuse ja moeajakirjanduse kõrgeimates tippudes. Ning mis teeb selle asja põnevaks?

Nimelt see, et jupp raamatust räägib sellest, kuidas Tallinnas moeajakirja Joy Baltic asutatakse.

Aga alustame algusest. Raamatu autor on pikka aega moetööstuses tegutsenud inglane, kes mõnda aega elas Sydneys ja oli siinse Vogue peatoimetaja. Siis ta vallandati üsna segastel põhjustel ja ju tal tekkis palju vaba aega (otsustades raamatu kopsakuse üle). Kõik olukorrad ja enamus inimesi peaksid olema fiktiivsed, aga kuuldavasti väga ei ole ka. Ise ma pole selle valdkonnaga nii kursis, et otsustama hakata.

Jutt räägib punapäisest ja mitte liiga saledast Londoni ajakirjanikust Red´ist. Saatuse tahtel ja sõprade abil õnnestub tal end moeringkonda sisse pressida. Ja siis saadetakse ta Sydneysse moeajakirja Joy Austraalia satelliitväljaannet alustama. Ja nii see raamat hüpleb üsna meelelahutuslike untsuläinud fotosessioonide ja haute couture showde vahel Pariisis, New Yorgis ja Sydneys. Ei puudu ka geist superjuuksur sõber ja surmkõhn kokaiini manustav supermodell. Kõik oleks iseenesest nagu tore, aga üks Redi kaastöötaja Sybilla hakkab intriige punuma - saboteerib kõigi teiste tööd ja lõpetuseks paneb pihta ka Redi kunstnikust abikaasa. Ning et ta magab ka Joy impeeriumi bossi Donaldiga, siis saabumas on saatuslik koosolek, kus Red kardab, et ta saab selle krõhvitsa poolt välja vahetatud. Aga mis juhtub? Vaenlane saadetakse hoopis Tallinnasse Joy Balticu väljaannet alustama.

"Where exactly is Sybilla going?" said Scott (juuksur).

"´Tallinn," Brooke (USA Joy toimetaja) interjected, that expensive education her parents had funded coming up trumps once more. "The Baltic seaport capital of Estonia. /.../"

Scott cheered. "So Basically Donald´s sending the spider to Siberia!"

Andes autorile au, tundub, et ta on Tallinnas käinud ja üldiselt maalitakse Eestist täitsa kena pilt. Sybilla muidugi võtab oma tööd kui asumisele saatmist ja pigem püüab ta asju New Yorgist ajada (she has found out that the Balkans and the Baltic were not the same at all) . Esimese numbri kaanel ilmuvat aga Carmen Kass (who had great skin and a sensational swimwear body).

Väljavõte Sybilla külaskäigust: Sybilla knew she was smart to have cut the trip down to four days, including flights. The people she spotted were so dowdy, like sacks of potatoes. She was horrified, not by the effects of fifty years of Soviet oppression, a regime that had only ended in 1991, but by the fact that no one looked like Carmen Kass.

Kohapealne abineiu nimega Tiina Saar juhendab Sybillat mööda linna ringi, näitab kitsaid tänavaid, Olde Hansat jms. Tiina was telling her about some weathervane that was the symbol of the city, but Sybilla knew it was never going to work as a motif on the party inviations. Neither was the Estonian flag. Those stripes wew so last season´s Prada. /.../

"A lot of big agencies are signing Estonian girls".
"Book the thin ones to be the waitresses at the party. They can go by train to Paris. It will be great for their careers. And who do you have that´s famous? Who´s Hollywood? The list I´ve been given is hopeless. I need film directors, movie stars - not character actors. I need buzz if I´m really going to put this place on the map."

Tiina Saar weighed her words before she spoke, as was the Estonian way. Then she responded with Baltic bluntness. Jne.

Sybilla kargas autost välja, et teha KGB hoone uksest pilti "Loving the pale green. It´s so Marc Jacobs-slash-Louis Vuitton".

Ja pärast Pariisis peol: Romily (Joy Pariisi toimetaja) moved closer to a man whose golden hair framed a handsome face that looked like it had been hewn out of granite. /.../ "Look at him. He´s mine." "Estonian men are so intriguing" Sybilla continued /.../

Noormehe nimi oli Juri Vakk ja tegemist oli äärmiselt andeka filmitegijaga. Kuuldavasti tekib tal Romilyga romanss.

Aga et raamat on, nagu juba mainitud, jube paks, siis pole ma veel kaugemale jõudnud. Aga hoian teid kursis, kuidas asjad arenevad.

Tegelikult pole see mu esimene Austraalias loetud raamat, kus ma olen Eestit kohanud. Brendan Shanahani raamatus "Secret life of Gold Coast" vms (mis mulle väga meeldis - eriti just linnageograafilise külje pealt) oli peatükk sellest, kuidas autor kohtub hilisööl kahtlastes nurgatagustes kolistades õnnetu ja kohmetu noormehega, kel on blondid juuksed ja "skandinaavialik" kehaehitus. Noormees on gei, keda isa peksab ja kelle ema on eestlane. Ja mingil hetkel lõikab ta oma randmed läbi.

Mardi gras

2007-03-05T07:11:00.000+11:00

Pea terve nädala on internet ära olnud. Nii pole ma saanud kirjutada igasugustest asjadest - nagu vabariigi aastapäeva tähistamine, Annika ja Mardi ärasaatmispiknik, Bondi ranna "taasavastamine" ning juukselõikus, mis sai tööl tuntuks kui mu "Britney moment" (ärge küsige miks).
Siiski eelmisesse nädalasse mahub üks üritus, mis oli sedavõrd kirev, et väärib töö juures blogi üles laadimise vaeva. Laupäeva õhtul toimus Sydneys Mardi Gras paraad ehk siis geide, lesbide, trans- ja biseksuaalide paraad.
Ja kuigi paljud aussied kuulutasid ürituse juba eos mandunuks, hambutuks ja igavaks (paraadi on peetud 70ndatest alates), siis meil polnud küll põhjust seda kõike mitte oma silmaga kaema minna. Paraad algab traditsiooniliselt päikseloojangul Hyde pargist ja siis liigub mööda Oxfordi tänavat ma ei tea kuhu välja. Sättisime end ligi tund varem kohale - noh et enne ringi vaadata ja siis viimaks mingisugune vaatluskoht leida. Kogu kesklinn oli litreid, vikerkaarelippe, sulgboasid ja hotpantse täis. Ja mehi nahkstringides. Ja paljasrindseid naisi.

Tänavaääred olid muidugi rahvast juba tungil. Paljud seisid piimakastidel ja paar ärigeeniust müüsid klapptaburette (pool tundi enne paraadi algust aga politsei käis ringi ja käskis kõigil toolil seisjatel maha ronida). Me valisime välja ühe "õhema" tänavaääre. Nagu muuseas suutsin end paraadi alguseks tänavatõkke äärde nihverdada ja Jarek trügis hoolikalt mu selja taga. Nii et vaade oli suurepärane - natuke allamäge ja ilma igasuguste tõketeta.

Mootorrattad on (kuuldavast jällegi traditsiooniliselt) paraadi avanumbriks. Nagu ikka, neiud esimesena, loosungitel lehvis "rooters on scooters". Must vinüül oli peamiseks riietusmalliks ja rinnad õõtsusid tuules kaasa. Ma ei tea palju neid oli, aga pakuks et umbes sada mootorratast. Siis järgnesid "boys on bikes", kuigi lubatud poiste asemel olid enamasti vanemad tüsedapoolsed karvaste kõhtudega mehed. Kui kõik nad olid värviliste tulede saatel mööda kimanud, siis hakkas tasapisi järele jõudma ka muu osa paraadist.

Pikka juttu lühikeseks tehes tuleb tunnistada, et see oli pikim paraad, mida ma elusees näinud olen (peale 2 ja poolt tundi andsime alla ja kõike me ära ei vaadanudki). Samas oli see põnev ja värviline paraad. Suur enamus läikivaid glamuurväänlejaid rõhus stereotüübile "me oleme hot ja sexy ja ready". Selle koolkonna organiseeritumaks osaks oli K-tiim, ehk kolm pikka pikka gruppi, kes Kylie Minogue muusika saatel (lühikestes hotpantsides ja diskopallidega kaelas) rivitantsu tegid. Pidevalt tuli enda ette kiruda, et miks küll heteromeestel selline tantsugeen enamasti puudu on. Ühesõnaga näha oli tõelist talenti ja entusiasmi. Kostüümid varieerusid Spartakuse sõdalastest ingliteni.
Tantsijate vahel tuterdasid pidevalt ka superkõrgetel kontsadel dragqueenid. Enamus neist tundus olevat aasia päritolu ja mõned olid lihtsalt fantastilised.

Aga ürituse sõnumi juurde. Ei saa öelda, et sõnumit polnud. Natuke ikka selle glamuuri ja tantsu vahele mahtus ka. Alustuseks - reklaami oli palju: pankadest ja parteidest nätsu ja tortideni (viimasel vähemasti oli asjakohane sõnum "laskem geipaaridel maitsta pulmatorti"). Mõne firma (ja partei) puhul tundus küll, et nad olid lihtsalt palganud grupi cheerleaderseid, neilt pooled riided seljast kakkunud ja siis trailerisse väänlema saatnud.

Tore oli näha politseinike, tuletõrjujate, kiirabitöötajate uhket marssi ametikostüümides. Ja vetelpäästjad puna-kollastes suspedes - nad olid muidugi kõik väga heas vormis ka.

Mõned marssijad panid aga tõsiselt mõtlema. Näiteks oli seal üks vanem naisterahvas, kelle loosung teavitas lesbide koduvägivalla probleemist (midagi, mille peale ma oma piiratuses kunagi poleks tulnud) Samavõrra mõjus oli "mature age gays" kahekordne buss - hallipäised memmed taadid ülemiselt korruselt lehvitamas (õnneks olid neil riided seljas). Oli ka lasterühm, kelle vanemad geid ning geide vanemate, perede ja sõprade ühing.

Ja olid ka kirikud. Mul pole midagi mõtte vastu, et Jesus loves all ja ma ei näe ka põhjust, miks nad ei võiks kõik kenasti kirikus käia kui nad tahavad. Aga see ju ei tähenda, et nt anglikaani kirik peaks oma reklaamauto ette saatma pikkades kirikürpides tantsijad, kes vahelduseks ka säärt välgutavad. Sellises vormistuses sõnum rääkis minu arvates meeleheitlikust püüdest värvata uusi liikmeid ja valmisolekust vormida end milleks tahes.

Ja üks asi veel - miks kokkuvõttes siiski jääb sellisest paraadist hõljuma mulje, et gei tähendabki pidu, glamuuri, narkootikume, valimatut seksi ja tagumikuta nahkpükse? Ei ole ju nii, et kõik geid tegelevad sadomaso või playboyliku rivitantsuga? Kus on tavalised inimesed teksapükstes ja t-särkides? Näiteks need, kes Newtownis varahommikul käsikäes oma koeri jalutavad? On nad paraadi jaoks liiga tavalised? Voi ehk on selle asjaga nii nagu rahvariiete ja laulupeorongkäiguga - mingil hetkel lihtsalt tuleb massidega kaasa minna, panna selga rahvariided ja tõestada, et ollakse laulurahvas.

Kuningannad II

2007-02-21T18:24:00.000+11:00

Eile leidsin end pidevalt korrutamast, et, pagan, Sydney on ikka niii ilus linn..Vahepeal on juba meelest peaaegu ära läinud.
Kohe peale tööd põrutasime eile siis laevukesi kaema. Jalutasime Kings Crossist ümber Kuninganna Mari II. Oli jube suur mürakas küll.
Samas valmistas vähemalt mulle kerge pettumuse - kuidagi liiga laevalik ja eesmärgipärane. Äkki ma ootasin, et jupp sellest sees valitsevast ekstravagantsusest ka väljapoole paistab?
Aga vahet pole. Edasi jalutasime botaanikaaia ja Macquaries Chairi poole. Ja umbes siis hakkas linna jõudma Kuninganna Eliisabet II. Ja kuigi see on vana laev (ja võrreldes QMII ka pisike), oli saabumine siiski lummavalt kaunis. Nimelt sadam oli täis sadu kraatreid, jahte ja muid paate, mis kahe hiiglase vahel ringi sebisid. Päike oli loojumas, kaunid värvid mängisklesid üle sadama..

Jah, Sydney on ilus linn.
Kui pimedaks läks, siis toimus ka suur ilutulestik. Mulle tundus, et isegi parem kui uusaasta oma. Või ehk oli oma osa sellel, et ei pidanud tunde trügima ja sattusime seisma otse poolsaare tipus, kahe "tulistamiskoha" vahel. Oli vapustavalt ilus.
Aga täna olen ma jube uimane ja väsinud..Või äkki hakkan haigeks jääma.

Kuningannade tagasitulek

2007-02-20T07:20:00.000+11:00

T2na on Sydneys n2ha harukordne ja majesteetlik vaatepilt. Saabuvad kaks kuningannat (6igemini praegusel hetkel juba yks on saabunud) - Queen Mary II ja Queen Elizabeth. Tegemist on suuuurte kruiisilaevadega, Queen Mary II hetkel suurim maailmas. Ja tema lasi ankru vette poole tunni eest. Et ma kahjuks pidin t66le tulema, siis saabumist n2gin ainult telekast. Aga laevasireen kostus me majani selgelt (Annika ja Mart Potts Pointsis pidid arvatavasti k6rvu kinni hoidma?)
6htupoole kostitan teid vahetute muljete ja piltidega, aga seniks m6ned faktid, mis mulle k6rvu on j22nud.
Ta on suurim, pikim ja laiem laev maailmas. 23 korrust ja Sadamasilla alt ta l2bi s6ita ei saa. Ka S66rjas Kais (Circular Quay), kus kruiisilaevad tavaliselt peatuvad, ta parkima ei mahu.
M6istetavalt paljudes sadamates selline laev ei peatu. Praegu on ta oma esimesel ymbermaailmareisil (alguse ja l6puga Floridas). Sydney on igatahes t2htsusest pungil ja 6htuks lubatakse linnapea k6nesid ja ilutulestikku.
Aga huvitavate asjade juurde..
Kruiisilosalejate kehakaal t6useb keskmiselt 1 kilo p2evas. Kogu kruiis kestaks 81 p2eva.. Arvutage ise :)
Nende kahe laeva 1-p2evane viibimine Sydneyst toob linnale sisse eeldatavalt 1 miljard dollarit.
Laevas on spetsiaalne lemmikloomade "osakond", kus koertel ja kassidel on luksuslikud tingimused, teenijad, parimad s66gi- ja spordiv6imalused. K6ik loomad saavad muuhulgas kingipaki.

Ja nyyd ma pean t66le hakkama...

Fair Day

2007-02-19T18:28:00.000+11:00

Oli plaanis kirjutada tegelikult natuke laupäevahommikusest ANSTO külastusest, aga brozüür on hetkel kadunud ja nii ma ei saa teiega jagada mõningaid huvitavaid fakte, mis mul plaanis oli.
Seega kirjutan hoopis pühapäevaõhtusest Mardi Gras Fairist, mis toimus otse meie õue all Victoria pargis. Mardi Gras festival hakkas tegelikult pihta juba veebruari alguses, aga tähtsündmuseni - paraadini - on veel paar nädalat aega. Pühapäevane "laat" oli aga nö rahulik ja rõõmus pereüritus. Tooni andsid roosad austraalia lipud, kauboikübarad, karvased tagumikud ja palju rõõmsaid inimesi..ning koeri. Ürituse kõrghetki oli kaks - Miss ja Mister Fairday valimine ja Doggywood ehk koerte iludusvõistlus. Mõlema ürituse võitsid ülimalt kirevad isendid.

Laada kaunim osa oli aga roosa südamekujuline südametemeri. Nimelt kutsuti kõiki üles oma nimedega ehitud roosat südant murule istutama. All Love is Equal. Puudest rippusid hõbedased keerlevad jullad ja üldse oli igati glamuurne, kuid samas maalähedane õhkkond. Istusime murul, rüüpasime õlut ja ma kõrvetasin oma õlad ära. Jarek oli natuke tige, sest keegi oli teda rahvasummas tagumikule patsutanud. Aga ta polnud üksi sellise murega..

Surnud mets ja verised puud

2007-02-18T15:42:00.000+11:00

Sellise positiivse pealkirjaga alustan oma järjekordset sissekannet. Täna varahommikul nimelt käisime võsapõlengutes kannatada saanud metsa kaemas - Berowra kandis Kuringai rahvuspargis, natuke põhjapool Sydneyst, kus me mõnda aega tagasi pikki tunde põlengute põhjustatud liiklusummikus veetsime. Sellelt pildilt on ka kenasti näha, et tuli tegelikult ikka jõudis ka teeni..ja enamvähem ka peatas selle.
Plaan sinna naasta oli juba ammu, aga need nädalavahetused on ju nii üürikesed ja töönädalad nii pikad.. Tegelikult lootsin, et praeguseks on ehk juba uued lehekesed õilmisema hakanud ja umbrohi vohama.. Ei olnud. Mets on surnud mis surnud. Roostepunane. Ilus, kuid nukker.
Tegelikult seal metsas käimine polnud hetkel lubatud ka, aga noh huvi oli suur ja juba järeleproovitud ülblausega "So what can you do to us?" (sellest ajast kui Iirmaal mägede poole ronides pidevalt eramaadele sattusime..) lootsime ka sellest olukorrast pääseda. Õnneks ei läinud vajagi.
Mis mind kummastas, oli see, et puud tõepoolest veritsesid.
Ma ei tea seda täpset puudeliiki nimetada (arvatavasti mõni eukalüptilistest), aga koorest väljaimmitsev mahl/vaik nägi tõepoolest täpselt nagu veri välja. Suuremad puud paistavad olevat vaid pealt kõrvetada saanud - lehed on kõrbenud ja koor tahmanud. Mingisuguse eluvaimu peaks nad tasapisi tagasi saama. Peenemad puud olid aga kõik läbi söestunud.
Aga ühe elusolendi sealt metsast ikka leidsime!

Põrsaaasta pidustused

2007-02-12T17:20:00.000+11:00

Peagi on Hiina kalendri järgi algmas seaaasta. Sydney hiinlased on selle tähistamise tublisti ja rammusalt ette võtnud ja eile sai teoks pidustuste kirevaim osa - paraad Raekojast Hiinalinna turuni. Käisime meiegi vaatamas.
Oli ilus ja värviline ja sigade ja draakoniterohke. Aga paratamatult igasuguste paraadidega meenub (mul) otsejoones ikka lapsepõlv, hüatsindid,loosungid,lipud ja õhupallid, mis ei seisnud õhus, vaid lohisesid pigem järel. Kusjuures eredaim paraadimälestus on siiani see, kui Paps tegi vannitoas keemiakatseid ja saigi õhupalli lae alla. Kahjuks paraadihommikuks oli teine ikka põrandale vajunud. Aga see selleks.
Hiinlased armastavad ka loosungeid ja ühinguid jne. Kes nendest hieroglüüfidest nüüd täpselt aru sai, aga muu hulgas tundusid üles astuvat sellised kollektiivid nagu Hiina Portselanimaalijate Klubi, Purjus Draakonitaltsutajate Vennaskond, Öine Minikleidi Naiskond, Hiina Naissurfarite Liit jne jne.
Mõned pildid ka tõestuseks juurde.

Central Coast

2007-02-10T19:50:00.000+11:00

Täna saime esimest korda oma nahal tunda veepiiranguid. Käisime Central Coastil ringi vaatamas - Central Coast on piirkond u 70 km Sydneyst põhjas, kus on palju randu ja väikeseid suvituslinnakesi. Ja nimelt sealsetes avalikes dussiruumides (nagu neid siin pea igal rannal leidub) oli vesi konkreetselt kinni keeratud. WC-osas ikka õnneks funkas, aga peale soolast suplust dushi all käia ei saanudki. Pani ikka naha kihelema küll. Põhja-Sydneyst läbi sõites aga nägime ikka paljude majade ees murutibutajaid. Kusjuures viimastel päevadel on ju isegi natuke vihma tulnud..
Aga eks need pealinna ja tagamaa vahelised käärid on alati olemas - igasugustel tasanditel.
Muidu seal Kesksel Rannikul oli vahva.Inimesed tundusid sellised natuke teistsugused - ei saanud nt pargipingil kaartigi veel lahti võtta, kui juba uudishimulik vanamees ligi astus ja päris, et ega me ometi eksinud pole. Mis on muidugi kena. Aga me ei olnud eksinud. Vähemasti mitte sel hetkel. Ja igasugu muud pisiasjad. Rannad on sealkandis taas suurepärased. Aga ideaalrand on veel siiski leidmata. Terrigali rannas olid jube suured lained täna. Liivasegused ka. Ülehüppamiseks liiga kõrged, sukeldumiseks liiga vahused. Kaotasingi oma ujumisprillid ära. Õnneks bikiinid leidsin enne veest väljumist üles :). Ma polnud ainus sellise probleemiga..Osad nähtavasti ei leidnudki üles..
Need Kesk-Ranniku linnakesed - Gosford, Terrigal, Entrance - on kõik üsna ühte nägu. Ühe kireva peatänaga suburbia. Terrigal oli ehk kõige parem - või seal olid vähemasti kõige kenamad kohvikud peatänava ääres. Ja fantaasiarohked poeesised..
Entranceis oli palju pelikane. Nad vist kutsuvadki end pelikanipealinnaks vms. Igal pärastlõunal toidetakse neid rannas. Me seda ei näinud. Aga esimest korda elus nägin pelikani kakat - järsku selline suur kollane pilv ümbritses linnukest. Ta muidugi sõudis sealt kiirelt eemale. Ühesõnaga Entranceis ujuma ei läinudki.
Kinnisvaraarendus on kogu rannikul põhiteema. Jube palju müügisilte on majade ees üleval. Kuigi paljud rannaäärsed villad tundusid tühjad ja kõledad - ju omanikud jõuavad sinna vaid paar korda aastas. Terrigalist lõunas sõitsime mööda paarist supervillast - noh ikka paarimeetrised aiad ja kuldse lõviga raudväravad. Mille taga peitub tornikestega monstrum rannakaljul. Pelgupaik kellelegi väga rikkale.
Mida veel siis kirjutada..Taaskord läbisime seda kurikuulsat freeway number 1, kus me kuu aja eest tundide kaupa püüdisme metsatulekahjust mööda pääseda. Nüüd ummikuid ei olnud. Aga mitmes kohas andsid pruuniks kõrbenud puud otse kiirtee ääres tunnistust, et tuli ikka jõudis tõesti teeni. Meeletud metsalahmakad on ära põlenud hirmutavateks, kuid paeluvateks tondimetsadeks. Kahjuks kiirtee iseloomu tõttu ei saanud me kuskil peatuda, et asja lähemalt vaadata. Jarek ei näinudki, sest ta pidi ju keskendunult teed põrnitsema. Ma jätkuvalt keeldun autoga sõitmast.
Lõpetuseks veel üks kohevil kajaka pilt - taganttuul mängimas ta sulgedega. Ta paistis teiste kajakate kõrval nii eraklik ja teistsugune. Äkki tal oli raske lapsepõlv.

Populistika

2007-02-05T17:37:00.000+11:00

Olete ikka seal kuulnud, et Austraalias metsad põlevad ja 20 aasta pärast saab vesi otsa? Pidi olema viimane aeg veel selt hukkumisele määratud kontindendilt lahkuda.
Igatahes on hoogu juurde saamas suur veesõda. Probleem muidugi on täiesti aktuaalne ja olemas, aga samas - ka valimised pole kaugel. Inimesed on lahknenud. Põhimõtteliselt need, kes on nõus jooma peldikuvett ja need, kes ei ole. Seletamine, et asjade suures skeemis pea kõik vesi on taaskasutuses olev vesi, ei jõua kuidagi kohale. Ikka käivad need naljad, et tahad, toon sulle kohvi..
Ja kuskile lennujaama lähistele tahetakse teha desalineerimisjaama. See ka muidugi ei sobi, sest kasutab liiga palju ressursse, reostab ja pealegi tuleb mingid torud läbi linna ajada, mis ei sobi toru kohal elavatele inimestele.
Miks nad ei tule kõigepealt sellise lihtsa lahenduse peale, et iga inimene võiks vee tarbimise eest maksta? Jah, kujutage ette, veepuuduses vaevlevas Austraalias pole selliseid asju nagu veemõõdikuid ja veearveid. Ma ei tea päris täpselt, aga kuuldavasti vesi on mingisuguse üldise maksu sees. Ja ainult kui sa ületad mingit keskmist normi (mis on sedavõrd lahke, et peaaegu keegi seda ei ületa), siis maksad trahvi. Aga hetkel aiad pakatavad kastetud rohelisusest ja pesumasinad vurisevad iga päev. Veeprobleem on kuskil hoopis mujal..seal Queenslandis äkki..

Sherman is back

2007-02-04T20:20:00.000+11:00

Ma olin juba mures, et kuhu ta küll kadus. Juba nädal aega polnud teist näha ja garaaz peaaegu enam ei haisenud. Täna aga rannast tulles kuulsin tuttavat häält ja müta-müta ta trepist üles jooksiski. Ta vigadest ja paksusest hoolimata olen ma tasse ütlemata kiindunud. Tuli välja, et Sherman oli puhkusel käinud. Kus täpselt, jäi selgusetuks. Tema omanik (tattoodega kaetud eraklik uusmeremaalane, kes kuulab ütlemata head muusikat ja kellega meil siiani kontakt piirdub kahjuks vaid segiläinud kirjade ja Shermaniga) pole just jutumees. Igatahes Sherman on tagasi.
Küpsetasime pärast koos pirukaid. Jah, tõesti, mina tegin pirukaid. Vahel imestan isegi kui osav ma ikka olen :). Huvitaval kombel ikka kuskil aju hallolluses on talletunud lapsepõlvest päritud oskused - kaua kasuamata, kuid olemas. Mõtlesin veel tükk aega, et kas teha mampsi meetodil (ajada kõik taigen korraga laiali) lai või tädi Tiiu meetodil (taignamügarast keset lauda parajaid juppe välja venitada), lõpuks otsustasin ikka mampsi meetodi kasuks. Pirukad said väga head. Avaldasin sügavat muljet nii Jarekile (ta lubas elu lõpuni nõusid pesta, kui ma jätkan kokandusvallas) kui Jacobi emale (too oli parasjagu saabunud Põhja-Territooriumilt aborigeene ravitsemast, et jätkata siin oma magistriõpinguid ja ei jõudnud ära kiita, kuidas ta pojake on sattunud nii kenasse majja ja heasse seltskonda :). Võrdlusmoment vist piirdus küll Jacobi endise toanaabriga - tema poolvennaga, kes ööd läbi olevat kanepit suitsetanud.)
Nüüd ma kasutan aga vaba pooltundi enne oma pühapäevaõhtust lemmiksaadet. Millegipärast on see lükatud kaks tundi hilisemaks, sest austraalia uus menusaade "Suurim Kaotaja" (ameerikavormis nägemus sellest, kuidas inimesed peaksid kiiresti kaalu kaotama - "jah, sa suudad seda, kui vaid püüad!!")on haaranud parima õhtuse aja. Minu arvates on küll kaalukaotuse eesmärgil märksa motiveerivam vaadata saadet, kus superkaunid inimesed tantsivad superlahedalt, kui seda, kuidas 200 kilosed inimesed nutavad. Seda viimast vaadates tekib ju tunne, et ma olen ikka täitsa sale :). Et võib rahulikult pirukaid süüa.
Tegelikult ma tahtsin kirjutada veel paljudest asjadest, aga so you think you can dance hakkab kohe pihta. Head pühapäevaõhtut!